If I should have a daughter ... | Sarah Kay

Translator: Mailis Laos Reviewer: Aari Lemmik

Kui mul oleks tütar,

If I should have a daughter,

instead of "Mom,"

ei ütleks ta mulle "ema",

she's going to call me "Point B,"

vaid hoopis "Punkt B",

because that way she knows that no matter what happens,

nõnda ta teaks, et mis ka ei juhtuks,

at least she can always find her way to me.

leiaks ta alati tee minuni.

And I'm going to paint solar systems on the backs of her hands

Ja ma maaliksin ta sõrmedele galaktikad,

so she has to learn the entire universe

et tal tuleks õppida selgeks terve universum,

before she can say, "Oh, I know that like the back of my hand."

enne kui ta saaks öelda: "Tunnen seda nagu oma viite sõrme."

And she's going to learn

Ja hakkab aru saama, et elu lööb sind vahel jalust maha,

that this life will hit you hard in the face,

wait for you to get back up just so it can kick you in the stomach.

ja just siis, kui oled toibumas, üllatab ta sind uue hoobiga.

But getting the wind knocked out of you

Aga selline hingetuks löömine,

is the only way to remind your lungs

on ainus viis meenutada kopsudele, kui hea on tunda õhu maitset.

how much they like the taste of air.

There is hurt, here,

Maailmas on valu, mida ei paranda plaastrid ega luule.

that cannot be fixed by Band-Aids or poetry.

So the first time she realizes that Wonder Woman isn't coming,

Esimesel korral, kui ta saab aru, et Supernaist ei tulegi,

I'll make sure she knows

annan endast kõik, et tal oleks selge,

she doesn't have to wear the cape all by herself,

et ta ei pea sellega üks võitlema.

because no matter how wide you stretch your fingers,

Sest ükskõik kui harali sõrmi ka ei ajaks,

your hands will always be too small

on käsi ikka liiga pisike selleks,

to catch all the pain you want to heal.

et püüda kinni kõik see valu, mis leevendust vajab.

Believe me, I've tried.

Uskuge, ma olen proovinud.

"And, baby," I'll tell her,

"Ja veel, mu kallis," ütlen talle,

don't keep your nose up in the air like that.

"ära aja oma nina sedasi püsti.

I know that trick; I've done it a million times.

Ma tean küll seda trikki. Olen proovinud miljoneid kordi.

You're just smelling for smoke

Sa lihtsalt nuusutad, kas on tunda kärsahaisu,

so you can follow the trail back to a burning house,

et leida üles see põlev maja,

so you can find the boy who lost everything in the fire

et leida see poiss, kes kaotas tulekahjus kõik,

to see if you can save him.

et näha, kas suudaksid ta päästa.

Or else find the boy who lit the fire in the first place,

Või siis leida see poiss, maja põlema pani,

to see if you can change him.

et näha, kas suudaksid teda muuta."

But I know she will anyway,

Ma tean, et mu tütar teeb seda nagunii.

so instead I'll always keep an extra supply

Nii ma siis varun lihtsalt ohtralt

of chocolate and rain boots nearby,

šokolaadi ja paari kummikuid,

because there is no heartbreak that chocolate can't fix.

sest šokolaad aitab parandada igasugust südamevalu,

Okay, there's a few that chocolate can't fix.

Okei, on ka sellist südamevalu, mida ka šokolaad ei paranda.

But that's what the rain boots are for,

Aga selleks puhuks ongi kummikud,

because rain will wash away everything, if you let it.

sest vihm uhub kõik minema, kui vaid annad võimaluse.

I want her to look at the world

Ma tahan, et ta vaataks maailma

through the underside of a glass-bottom boat,

läbi klaaspaadi põhja,

to look through a microscope

läbi mikroskoobi,

at the galaxies that exist

vaataks kõiki neid galaktikaid, mis asuvad inimmõistuse sügavustes.

on the pinpoint of a human mind,

because that's the way my mom taught me.

Sest sedasi õpetas mind minu ema.

That there'll be days like this.

Et elus tuleb ette ka selliseid päevi.

(Singing) There'll be days like this, my momma said.

♫ Tuleb ette ka selliseid päevi, ütles ema mul ♫

When you open your hands to catch

Kui sa sirutad oma käed, et püüda kinni,

and wind up with only blisters and bruises;

aga saad vastu vaid rakke ja sinikaid;

when you step out of the phone booth and try to fly

kui astud välja telefoniputkast ja proovid lennata

and the very people you want to save

ning inimesed, keda proovid päästa seisavad su keebil, et sind takistada;

are the ones standing on your cape;

when your boots will fill with rain,

on päevi, mil su saapad täituvad vihmaga,

and you'll be up to your knees in disappointment.

ja sa oled põlvini pettumuses.

Need on just need päevad, mil on veelgi enam põhjust öelda: "Aitäh!"

And those are the very days you have all the more reason to say thank you.

Because there's nothing more beautiful

Sest pole midagi ilusamat ookeanist,

than the way the ocean refuses to stop kissing the shoreline,

kui kes ei jäta suudlemast kaldaliiva hoolimata sellest,

no matter how many times it's sent away.

et teda ikka ja jälle tagasi saadetakse.

You will put the wind in win some, lose some.

Sa leiad väe väikestes võitudes ja kaotustes.

You will put the star in starting over, and over.

Sa leiad uudishimu üha uutes ja uutes algustes.

And no matter how many land mines erupt in a minute,

Ja olenemata sellest, mitu maamiini minutis plahvatab

be sure your mind lands

tea, et su vaim maandub ikka ellu, mis on nii kummaliselt kaunis.

on the beauty of this funny place called life.

And yes, on a scale from one to over-trusting,

Ning tõepoolest, skaalal ühest kuni üliusaldavani

I am pretty damn naive.

olen ma paganama naiivne.

But I want her to know that this world is made out of sugar.

Aga ma tahan, et mu tütar teaks: maailm koosneb suhkrust,

It can crumble so easily,

mis võib küll kergelt mureneda,

but don't be afraid to stick your tongue out and taste it.

aga ma tahan, et ta ei kardaks oma keelt välja pista ja seda maitsta.

"Baby," I'll tell her, "remember, your momma is a worrier,

"Kallis," ütlen ma talle, "ära unusta, et su ema on üks muretseja

and your poppa is a warrior,

ja su isa on võitleja

and you are the girl with small hands and big eyes

ning sina oled väikeste käte ja suurte silmadega tüdruk,

who never stops asking for more."

kes tahab alati midagi enamat."

Remember that good things come in threes

Pea meeles, et head asjad tulevad kolmekaupa, nii nagu halvadki.

and so do bad things.

Always apologize when you've done something wrong,

Ja palu alati vabandust, kui oled eksinud,

ent ära kunagi vabanda selle eest, et su silmad ikka säravad.

but don't you ever apologize

for the way your eyes refuse to stop shining.

Your voice is small, but don't ever stop singing.

Su hääl on küll vaikne, kuid ära iial lakka laulmast.

And when they finally hand you heartache,

Ja kui nad lõpuks annavad sulle südamevalu

when they slip war and hatred under your door

toovad sõja ja vihkamise su elutuppa

ja pakuvad sulle tänavanurkadel reklaammaterjale, mis promovad

and offer you handouts on street-corners

of cynicism and defeat,

küünilisust ja allavandumist,

you tell them that they really ought to meet your mother.

siis ütle, et nad peaksid kindlasti saama kokku su emaga.

(Applause)

(Aplaus)

Thank you. Thank you.

Aitäh!

(Applause)

(Aplaus)

Tänan.

Thank you.

(Applause)

(Aplaus)

Thanks.

Aitäh.

(Applause)

(Aplaus)

Thank you.

Tänan.

(Applause)

(Aplaus)

All right, so I want you to take a moment,

Okei, ma tahan, et te võtaksite hetke

and I want you to think of three things that you know to be true.

ja mõtleksite kolmele asjale,

mis kindlasti peavad paika.

They can be about whatever you want --

Need võivad olla mistahes asjad -

technology, entertainment, design,

tehnoloogia, meelelahutus, disain,

your family, what you had for breakfast.

pere või see, mis te hommikuks sõite.

The only rule is don't think too hard.

Ainus reegel: ärge mõtlemisega üle pingutage.

Okay, ready? Go.

Olete valmis? Läks!

Okay.

Hea küll.

So here are three things I know to be true.

Siin on kolm asja. mille kohta usun, et need on tõsi:

I know that Jean-Luc Godard was right when he said that,

Tean, et Jean-Luc Godardil oli õigus,

kui ta ütles, et "igal head lool

"A good story has a beginning, a middle and an end,

on algus, keskpaik ja lõpp,

although not necessarily in that order."

kuid mitte ilmtingimata just sellises järjestuses."

Siin laval seismine on teeb mind kohutavalt närviliseks ja ärevaks,

I know that I'm incredibly nervous and excited to be up here,

which is greatly inhibiting my ability to keep it cool.

seetõttu on väga raske jääda rahulikuks.

(Naer)

(Laughter)

And I know

Ja ma tean, et olen oodanud terve nädala, et seda nalja rääkida.

that I have been waiting all week to tell this joke.

(Laughter)

(Naer)

Miks kutsuti hernehirmutis TED'ile?

Why was the scarecrow invited to TED?

Kuna ta oli oma alal väga silmapaistev.

Because he was out standing in his field.

(Naer)

(Laughter)

I'm sorry.

Vabandust.

Okay, so these are three things I know to be true.

Okei, need olid kolm asja, mida usun, et on tõsi.

But there are plenty of things I have trouble understanding.

Aga on palju asju, mille mõistmisega on mul raskusi.

So I write poems to figure things out.

Et asjadest aru saada, kirjutan ma luuletusi.

Sometimes the only way I know how to work through something

Vahel on ainus vahend millegi mõistmiseks

kirjutada sellest luuletus.

is by writing a poem.

Sometimes I get to the end of the poem,

Ja vahel, kui luuletus on valmis,

look back and go, "Oh, that's what this is all about,"

vaatan tagasi ja mõtlen: "Ah see siis oligi selle kõige mõte!"

and sometimes I get to the end of the poem

ja vahetevahel saan ma luuletuse valmis

ega pole karvavõrdki targem.

and haven't solved anything,

but at least I have a new poem out of it.

Aga vähemalt sünnib sellest uus luuletus.

Spoken-word poetry is the art of performance poetry.

Kõneluule on nõuab oskust seda esitada.

I tell people it involves creating poetry

See tähendab luuletuse kirjutamist,

that doesn't just want to sit on paper,

mis ei taha jääda vaid paberile.

that something about it demands it be heard out loud

Selles on miskit, mis nõuab, et seda häälekalt esitatakse,

or witnessed in person.

või isiklikult kogetakse.

When I was a freshman in high school,

Kui ma olin keskkooli rebane,

I was a live wire of nervous hormones.

olin ma möllavate hormoonidega närvipundar.

And I was underdeveloped and over-excitable.

Ma olin alles väljaarenemata

ning kergesti ärrituv.

And despite my fear

Ja hoolimata hirmust selle ees,

of ever being looked at for too long,

et satun liiga pikalt tähelepanu keskpunkti,

I was fascinated by the idea of spoken-word poetry.

tundus kõneluule olemus mulle kütkestav.

I felt that my two secret loves, poetry and theater,

Mulle tundus, et mu kaks armastust, luule ja teater,

olid koos lapse saanud,

had come together, had a baby,

lapse, keda tahtsin tundma õppida.

a baby I needed to get to know.

So I decided to give it a try.

Niisiis otsustasin ma seda proovida,

My first spoken-word poem,

Mu esimene kõneluuletus,

packed with all the wisdom of a 14-year-old,

kuhu oli pressitud sisse kogu mu 14-aastase elutarkus,

was about the injustice

oli ebaõiglusest,

et mind peetakse ebanaiselikuks.

of being seen as unfeminine.

The poem was very indignant,

See luuletus oli väga pahandav

ja tugevalt liialdatud,

and mainly exaggerated,

but the only spoken-word poetry that I had seen up until that point

aga ainus, mida seni kõneluulest teadsin,

was mainly indignant,

oli peamiselt nördimus,

so I thought that's what was expected of me.

seega arvasin, et seda mult oodataksegi.

The first time that I performed,

Esimest korda kui ma esinesin,

the audience of teenagers hooted and hollered their sympathy,

huilgas teismelistest koosnev publik kaastundlikult kaasa

and when I came off the stage, I was shaking.

ja kui ma peale esinemist värisedes lavalt maha tulin,

I felt this tap on my shoulder,

koputas keegi mu õlale,

and I turned around to see

pöörasin end ümber ja nägin publiku seas

this giant girl in a hoodie sweatshirt emerge from the crowd.

üht tohutusuurt dressipluusis tüdrukut.

She was maybe eight feet tall

Ta võis olla vabalt üle kahe meetri pikk

and looked like she could beat me up with one hand,

ja võinuks mu vabalt ühe käega mättasse lüüa,

but instead she just nodded at me and said,

aga selle asemel ta hoopis noogutas mulle

ja ütles, "Hei, see oli tõeliselt lahe.

"Hey, I really felt that. Thanks."

Aitäh."

And lightning struck.

Mind tabas välk.

Olin sõltuvuses.

I was hooked.

I discovered this bar on Manhattan's Lower East Side

Avastasin ühe baari Manhattani idaosas,

kus iga nädal toimusid avatud mikrofoniga luuleõhtud,

that hosted a weekly poetry open Mic,

and my bewildered, but supportive, parents took me

ja minu hämmingus, ent toetavad vanemad viisid mu sinna,

to soak in every ounce of spoken word that I could.

et ma saaksin endasse hingata iga seal lausutud rea.

I was the youngest by at least a decade,

Olin kõigist vähemalt 10 aastat noorem,

but somehow the poets at the Bowery Poetry Club

aga imekombel ei olnud sealsed luuletajad

didn't seem bothered by the 14-year-old wandering about.

14-aastase seal hängimisest üldse häiritud,

In fact, they welcomed me.

vastupidi, mind tervitati avasüli.

And it was here, listening to these poets share their stories,

Kuulates, kuidas need luuletajad enda lugusid jagasid,

mõistsin, et kõneluule ei pea olema meelepahast,

that I learned that spoken-word poetry didn't have to be indignant,

see võib olla lõbus või valus

it could be fun or painful

or serious or silly.

või tõsine või tobe.

The Bowery Poetry Club became my classroom and my home,

Powery Poetry Club sai minu jaoks kooliks ja koduks

and the poets who performed

ja seal esinenud luuletajad

encouraged me to share my stories as well.

julgustasid ka mind enda lugusid jagama.

Never mind the fact that I was 14.

Olenemata sellest, et ma olin kõigest 14,

They told me, "Write about being 14."

nad ütlesid: "Kirjuta sellest, mis tunne on olla 14."

So I did and stood amazed every week

Seda ma tegingi ja olin iga nädal üllatunud,

kui need suurepärased täiskasvanud luuletajad

when these brilliant, grown-up poets

laughed with me and groaned their sympathy

koos minuga naersid ja poolehoius ohkasid

and clapped and told me, "Hey, I really felt that too."

ja aplodeerisid, öeldes: "Hei, see oli tõeliselt lahe."

Now I can divide my spoken-word journey

Minu teel kõneluule juurde

into three steps.

on olnud kolm olulist sammu.

Step one was the moment I said,

Esimene neist oli see, kui ma ütlesin:

"I can. I can do this."

"Ma saan. Ma suudan seda teha."

And that was thanks to a girl in a hoodie.

Ja see oli tänu dressipluusis tüdrukule.

Step two was the moment I said,

Teine samm oli see, kui ma ütlesin:

"I will. I will continue.

"Ma jätkan selle tegemist.

I love spoken word. I will keep coming back week after week."

Ma armastan kõneluulet. Ma hakkan siin iga nädal käima."

And step three began

Ja kolmas,

when I realized I didn't have to write indignant poems,

kui mõistsin, et ma ei pea tegema luuletusi pahameelest,

kui ma seda ei tunne.

if that's not what I was.

There were things that were specific to me,

On teemasid, mis on väga minulikud,

and the more that I focused on those things,

ja mida rohkem ma nendele asjadele keskendusin,

the weirder my poetry got,

seda veidramaks mu luule muutus,

but the more that it felt like mine.

kuid seda enam tundus see olevat minu.

It's not just the adage "Write what you know."

"Kirjuta sellest, mida tead ja tunned" ei ole vaid sõnad,

It's about gathering up all of the knowledge and experience

See on kõigi kogemuste ja teadmiste,

you've collected up to now

mis seni on kogunenud

to help you dive into the things you don't know.

kasutamine selleks, et sukelduda teadmatusse.

I use poetry to help me work through what I don't understand,

Ma kasutan luulet, et mõista arusaamatut,

aga igat luuletust asun ma kirjutama

but I show up to each new poem

pagasiga, kuhu on pakitud kõik see,

with a backpack full of everywhere else that I've been.

mida olen juba näinud.

When I got to university, I met a fellow poet

Kui ma ülikooli läksin, kohtasin seal luuletajat,

who shared my belief in the magic of spoken-word poetry.

kes nagu minagi uskus kõneluule maagiasse.

And actually, Phil Kaye and I

Ja tegelikult on meil

täiesti juhuslikult ka sama perekonnanimi.

coincidentally also share the same last name.

When I was in high school I had created Project V.O.I.C.E.

Keskkoolis oli mul projekt V.O.I.C.E,

as a way to encourage my friends to do spoken word with me.

et ka oma sõprades kõneluule vastu huvi äratada.

But Phil and I decided to reinvent Project V.O.I.C.E.,

Otsustasime Philiga sellele projektile uue hingamise anda,

this time changing the mission

seades selle eesmärgiks

to using spoken-word poetry as a way to entertain,

kõneluule kasutamise meelelahutuseks,

educate and inspire.

õppevahendiks ja inspiratsiooniallikaks.

We stayed full-time students, but in between we traveled,

Jätkasime õpinguid ülikoolis, aga vahepeal reisisime,

performing and teaching

esinesime ja õpetasime

nine-year-olds to MFA candidates,

9-aastastest kuni kunstimagistriteni,

from California to Indiana to India

Kaliforniast Indianani ja Indiani

to a public high school just up the street from campus.

ja keskkoolini, mis oli meie ühikatest üle tee.

And we saw over and over

Olime ikka ja jälle tunnistajateks,

the way that spoken-word poetry

kuidas kõneluule avab lukustatud uksi.

cracks open locks.

But it turns out sometimes, poetry can be really scary.

Kuid ilmnes, et vahel võib kõneluule ka hirmu tekitada

Turns out sometimes,

Ning vahel tuleb kasutada kavalust,

you have to trick teenagers into writing poetry.

et tuua teismeline luuletamise juurde.

So I came up with lists. Everyone can write lists.

Tekkis idee kasutada nimekirju.

Kõik ju suudavad teha nimekirju.

And the first list that I assign

Esiteks palun koostada nimekirja

is "10 Things I Know to be True."

"10 asja, mis on kindlasti tõsi."

Juhtus see,

And here's what happens, you would discover it too

arvan, et jõuaksite sama avastuseni,

if we all started sharing our lists out loud.

et kui hakkame oma nimekirju ette lugema,

At a certain point, you would realize that someone has the exact same thing,

siis ühel hetkel saame aru,

et kellegi teise nimekirjas on täpselt sama asi

or one thing very similar,

või üks väga sarnane asi, mis ka sinu nimekirjas on

to something on your list.

And then someone else

Ja kellegi teise nimekirjas on midagi,

has something the complete opposite of yours.

mis on sinu omas täiesti vastupidine.

Third, someone has something you've never even heard of before.

Kellegi nimekirjas on midagi, millest sa iial kuulnud pole.

Fourth, someone has something you thought you knew everything about,

Kellelgi on midagi, millest arvasid end kõike teadvat,

but they're introducing a new angle of looking at it.

kuid keegi teine näeb seda hoopis uuest küljest.

And I tell people that this is where great stories start from --

Ja ma ütlen inimestele, et sedasi head lood sünnivadki:

these four intersections

neist neljast olukorrast,

of what you're passionate about

mis on seotud sinu ja teiste inimeste tõekspidamiste ristumisega.

and what others might be invested in.

And most people respond really well to this exercise.

Enamusele meeldib see harjutus väga.

But one of my students, a freshman named Charlotte,

Aga üks mu õpilane, keskkooli rebane, Charlotte

was not convinced.

ei olnud üldse huvitatud.

Charlotte was very good at writing lists, but she refused to write any poems.

Nimekirjad tulid tal hästi välja, aga ta keeldus luuletamast.

"Miss," she'd say, "I'm just not interesting.

Ta ütles: "Ma pole huvitav,

I don't have anything interesting to say."

Mul pole midagi huvitavat öelda."

So I assigned her list after list,

Nii palusingi tal järjest nimekirju vorpida

and one day I assigned the list

ja ühel päeval palusin tal teha nimekiri

"10 Things I Should Have Learned by Now."

"10 asja, mis mul nüüdseks peaksid selged olema".

Number three on Charlotte's list was,

Kolmanda asjana mainis ta selles nimekirjas:

"I should have learned not to crush on guys

"Ma ei tohiks armuda meestesse,

three times my age."

kes on minust kolm korda vanemad."

I asked her what that meant,

Küsisin talt, mida ta sellega mõtleb

and she said, "Miss, it's kind of a long story."

ja ta ütles: "See on pikk lugu."

And I said, "Charlotte, it sounds pretty interesting to me."

Ütlesin: "Kõlab ju küll päris huvitavalt."

And so she wrote her first poem,

Nii kirjutaski ta oma esimese luuletuse,

a love poem unlike any I had ever heard before.

armastusluuletuse, mille sarnast ma polnud iial kuulnud.

Luuletus algas nii:

And the poem began,

"Anderson Cooper is a gorgeous man."

"Anderson Cooper on ilus mees."

(Laughter)

(Naer)

"Kas te nägite teda '60 minutis',

"Did you see him on 60 Minutes,

racing Michael Phelps in a pool --

võistlemas Michael Phelpsiga basseinis,

nothing but swim trunks on --

ujumispükste väel, ei midagi muud --

diving in the water, determined to beat this swimming champion?

sukeldudes, proovides ujumismeistrile ära teha?

Kuidas ta pärast oma märgi lumivalgeid juukseid kohendas

After the race, he tossed his wet, cloud-white hair

and said, 'You're a god.'

ja ütles: "Sa oled jumal."

No, Anderson, you're the god."

Ei, Anderson, SINA oled jumal."

(Laughter)

(Naer)

(Applause)

(Aplaus)

Now, I know that the number one rule to being cool

Ma tean, et kõige tähtsam asi selleks, et olla lahe,

on näida häirimatuna.

is to seem unfazed,

to never admit that anything scares you

Kunagi ei tohi näidata, et miski sind hirmutab

sulle muljet avaldab või sind huvitab.

or impresses you or excites you.

Somebody once told me

Keegi ütles mulle kunagi,

it's like walking through life like this.

et see on nagu jalutaks läbi elu vot sedasi.

You protect yourself

Kaitsed ennast kõikide ootamatute hädade ja valu eest.

from all the unexpected miseries or hurt that might show up.

Mina proovin läbi elu kõndida sedasi.

But I try to walk through life like this.

And yes, that means catching all of those miseries and hurt,

Jah, ma püüan sedasi kinni kõik häda ja valu,

but it also means that when beautiful, amazing things

aga see tähendab ka seda, et kui ilusad, imelised asjad

peaks selgest taevast langema,

just fall out of the sky,

I'm ready to catch them.

olen ma valmis nad kinni püüdma.

I use spoken word to help my students

Ma kasutan kõneluulet, et aidata enda õpilastel

rediscover wonder,

taasavastada imet,

to fight their instincts to be cool and unfazed

et võidelda nende instinktiga olla lahe ja häirimatu,

and, instead, actively pursue being engaged with what goes on around them,

et nad huvituksid sellest, mis nende ümber toimub

so that they can reinterpret and create something from it.

nii, et nad saaks seda tõlgendada ja sellest midagi luua.

It's not that I think that spoken-word poetry

See ei tähenda muidugi, et ma pean kõneluulet

is the ideal art form.

ideaalseks kunstivormiks.

I'm always trying to find the best way to tell each story.

Ma üritan iga loo jutustamiseks leida parima viisi.

I write musicals; I make short films alongside my poems.

Ma kirjutan muusikale, teen lühifilme ja luuletan samal ajal.

But I teach spoken-word poetry

Aga ma õpetan kõneluulet,

because it's accessible.

kuna sellega on lihtne tegeleda.

Kõik ei oska nooti lugeda

Not everyone can read music or owns a camera,

ega oma kaamerat,

but everyone can communicate in some way,

aga kõik oskavad ühel või teisel viisil suhelda

and everyone has stories that the rest of us can learn from.

ja kõigil on mõni lugu,

millest ülejäänutel midagi õppida on.

Plus, spoken-word poetry allows for immediate connection.

Lisaks tekitab kõneluule koheselt ühtekuuluvustunde.

On tavaline, et inimesed tunnevad end üksi

It's not uncommon to feel like you're alone

või et keegi ei saa neist aru,

or that nobody understands you,

but spoken word teaches

aga kõneluule õpetab,

that if you have the ability to express yourself

et kui sa suudad end väljendada

and the courage to present those stories and opinions,

ja julged neid lugusid ja arvamusi jagada,

you could be rewarded

võib see anda sulle

with a room full of your peers,

ruumitäie endavanuseid inimesi

or your community, who will listen.

või kogukonna, kes sind kuulab.

And maybe even a giant girl in a hoodie

Ning ehk suudab ka üks suur dressipluusis tüdruk

who will connect with what you've shared.

sinu poolt jagatuga samastuda.

And that is an amazing realization to have,

Ja see on üks imeline avastus,

especially when you're 14.

eriti siis, kui sa oled 14-aastane.

Plus, now with YouTube,

Ja nüüd, kus meil on Youtube,

that connection's not even limited to the room we're in.

pole see ühtekuuluvus enam ühe ruumiga piiratud.

I'm so lucky that there's this archive of performances

Mul on nii hea meel, et on esimemisvideode arhiiv,

mida ma saan enda õpilastega jagada.

that I can share with my students.

It allows for even more opportunities

See annab neile veel rohkem võimalusi

leida luuletaja või luuletus,

for them to find a poet or a poem that they connect to.

mis neid kõnetab.

Once you've figured this out,

On ahvatlev - kui sa sellest lõpuks aru saad -

it is tempting to keep writing the same poem,

on ahvatlev jäädagi kirjutama ühte luuletust

or keep telling the same story, over and over,

või jutustada sama lugu uuesti ja uuesti,

once you've figured out that it will gain you applause.

kui avastad, et selle esitamine toob kaasa suure aplausi.

It's not enough to just teach that you can express yourself.

Üksi väljendama õppimisest ei piisa.

You have to grow and explore

Sa pead arenema ja avastama,

and take risks and challenge yourself.

võtma riske ja ennast proovile panema.

And that is step three:

Ja see on kolmas samm:

infusing the work you're doing

lisada enda töödesse

with the specific things that make you you,

just neid asju, mis teevad sinust sinu,

even while those things are always changing.

isegi kui need asjad pidevalt muutuvad.

Because step three never ends.

Kolmas samm on lõppematu.

But you don't get to start on step three,

Aga sa ei saa jõuda selleni enne,

until you take step one first:

kui oled teinud esimese sammu ja öelnud: ma suudan.

"I can."

Kuna ma õpetades palju reisin,

I travel a lot while I'm teaching,

and I don't always get to watch all of my students reach their step three,

ei jõua ma alati näha kolmanda sammuni jõudmist,

aga Charlotte'iga mul väga vedas,

but I was very lucky with Charlotte,

sest ma sain olla tunnistajaks kogu ta teekonnale.

that I got to watch her journey unfold the way it did.

I watched her realize

Ma nägin, kuidas ta mõistis,

that, by putting the things that she knows to be true into the work she's doing,

et pannes enda loomingusse selle, mis on tema jaoks tõde,

she can create poems that only Charlotte can write,

suudab ta kirjutada luuletusi, mida vaid tema suudab -

about eyeballs and elevators and Dora the Explorer.

silmamunadest, liftidest ja seiklejast Dorast.

And I'm trying to tell stories only I can tell --

Ja mina jutustan lugusid, mida vaid mina suudan.

Nagu see praegune jutt.

like this story.

I spent a lot of time thinking about the best way to tell this story,

Mõtlesin pikalt, kuidas seda lugu kõige paremini jutustada,

and I wondered if the best way

ja kaalusin, kas parim viis

was going to be a PowerPoint, a short film --

oleks teha slaidid või lühifilm --

And where exactly was the beginning, the middle or the end?

ja kus täpselt oleks sissejuhatus. sisu ja kokkuvõte?

I wondered whether I'd get to the end of this talk

Ja mõtlesin, et kas ma saan selle kõne lõpus

and finally have figured it all out, or not.

lõpuks kõigest aru või mitte.

And I always thought that my beginning was at the Bowery Poetry Club,

Arvasin alati, et minu algus oli Bowery luuleklubis,

aga võimalik, et see kõik algas palju varem.

but it's possible that it was much earlier.

In preparing for TED,

Tänaseks kõneks valmistudes

I discovered this diary page in an old journal.

avastasin ma enda vanast päevikust selle teksti.

I think December 54th was probably supposed to be 24th.

Ma arvan, et 54. detsember peaks tegelikult olema 24.

It's clear that when I was a child,

On selge, et lapsena

I definitely walked through life like this.

kõndisin ma läbi elu sedasi.

I think that we all did.

Ma arvan, et me kõik tegime nii.

I would like to help others rediscover that wonder --

Ma tahaks aidata teistel taasavastada seda imet --

to want to engage with it, to want to learn,

tahtmise sellesse süveneda, olla õpihimuline,

to want to share what they've learned,

tahtmise õpitut jagada,

what they've figured out to be true

jagada tõekspidamisi ning alles avastamisjärgus tõdesid.

and what they're still figuring out.

So I'd like to close with this poem.

Ma tahaks lõpetada ühe luuletusega.

Kui pommitati Hiroshimat,

When they bombed Hiroshima,

the explosion formed a mini-supernova,

tekkis plahvatusest mini-supernoova,

so every living animal, human or plant

nii et iga loom, inimene või taim,

that received direct contact with the rays from that sun

keda tabasid

selle väikese päikese kiired,

was instantly turned to ash.

muutus hetkega tuhaks.

And what was left of the city soon followed.

Ja see, mis oli linnast järgi, läks varsti sama teed.

The long-lasting damage of nuclear radiation

Radiatsiooni pikk mõju

caused an entire city and its population

muutis kogu linna ja selle elanikud

to turn into powder.

pulbriks.

When I was born, my mom says I looked around the whole hospital room

Ema ütles, et sündides vaatasin ma haiglatoas ringi

pilguga, mis ütles "Siin?! Ma olen siin juba olnud."

with a stare that said, "This? I've done this before."

She says I have old eyes.

Ta ütleb, et mul on vanad silmad.

When my Grandpa Genji died, I was only five years old,

Kui mu vanaisa Genji suri, olin ma kõigest viie aastane,

but I took my mom by the hand and told her,

aga ma võtsin enda ema käest kinni ja ütlesin talle:

"Don't worry, he'll come back as a baby."

"Ära muretse, ta tuleb beebina tagasi."

And yet, for someone who's apparently done this already,

Aga siiski, kellegi kohta, kes on seda kõike varem kogenud,

I still haven't figured anything out yet.

pole ma siiani millestki aru saanud.

My knees still buckle every time I get on a stage.

Mul võtab siiani lavale astudes põlvist nõrgaks.

My self-confidence can be measured out

Mu enesekindlust võib mõõta

in teaspoons mixed into my poetry,

teelusikatäitega, mis on segatud minu luuletustesse

and it still always tastes funny in my mouth.

ja sellel on alati veider järelmaitse.

Aga Hiroshimas haihtusid osad inimesed jäljetult,

But in Hiroshima, some people were wiped clean away,

leaving only a wristwatch or a diary page.

jättes endast maha vaid käekella või lehekülje päevikust.

So no matter that I have inhibitions to fill all my pockets,

Mis tahes piirangutega ma enda taskuid ka ei täidaks,

proovin ma ikka edasi,

I keep trying,

hoping that one day I'll write a poem

lootes, et ühel päeval kirjutan ma luuletuse,

I can be proud to let sit in a museum exhibit

mida võin uhkusega muuseumis näidata

as the only proof I existed.

tõendina sellest, et olin olemas.

Mu vanemad panid mulle nimeks Sarah,

My parents named me Sarah, which is a biblical name.

mis on nimi ühest piibliloost.

In the original story, God told Sarah she could do something impossible, and --

Lugu tüdrukust, kellele Jumal ütles, et ta suudab võimatut.

Tüdruk naeris,

she laughed,

because the first Sarah,

sest esimene Sarah

she didn't know what to do with impossible.

ei teadnud mida teha võimatuga.

And me?

Ja mina?

Well, neither do I,

No mina ka ei tea,

but I see the impossible every day.

aga ma näen seda võimatut iga päev.

Impossible is trying to connect in this world,

On võimatu seostuda selle maailmaga,

võimatu üksteist hoida, kui ümberringi kõik plahvatab,

trying to hold onto others while things are blowing up around you,

võimatu teada, et kui sa räägid,

knowing that while you're speaking,

ei oota teised mitte enda rääkimiskorda,

they aren't just waiting for their turn to talk -- they hear you.

vaid kuulavad sind.

They feel exactly what you feel

Nemad tunnevad seda, mida sina tunned

at the same time that you feel it.

samal ajal kui sina seda tunned.

It's what I strive for every time I open my mouth --

Iga kord kui ma suu avan, soovin saavutada just seda --

that impossible connection.

seda võimatut seost.

There's this piece of wall in Hiroshima

On üks sein Hiroshimas

that was completely burnt black by the radiation.

mille radiatsioon täiesti mustaks põletas.

But on the front step, a person who was sitting there

Aga selle seina ees olevatel astmetel istunud inimene

blocked the rays from hitting the stone.

takistas kiirguse jõudmise kivini.

Ainus, mis sellest alles on jäänud,

The only thing left now

is a permanent shadow of positive light.

on igavene vari positiivset valgust.

Pärast tuumapommi

After the A-bomb,

specialists said it would take 75 years

ütlesid teadlased, et läheb 75 aastat

for the radiation-damaged soil of Hiroshima City

kuniks Hiroshima radiatsioonist kahjustatud pinnasel

to ever grow anything again.

taas midagi kasvama hakkab.

But that spring, there were new buds popping up from the earth.

Aga sel kevadel tärkasid seal maa seest pungad.

When I meet you, in that moment,

Sel hetkel, kui sind kohtan,

I'm no longer a part of your future.

pole ma enam osake sinu tulevikust.

I start quickly becoming part of your past.

Ning minust hakkab kiiresti saama sinu minevik.

But in that instant, I get to share your present.

Aga üheks hetkeks saan ma olla osa sinu olevikust

And you, you get to share mine.

Ja sina, sina saad olla osa minu omast.

And that is the greatest present of all.

Ja see on kõige suurem kingitus üldse.

So if you tell me I can do the impossible --

Nii et kui ütled, et ma suudan saavutada võimatut,

naeran ma su ilmselt välja.

I'll probably laugh at you.

I don't know if I can change the world yet,

Ma ei tea veel, kas suudan maailma muuta,

because I don't know that much about it --

sest ma ei tea maailmast just palju --

and I don't know that much about reincarnation either,

ja ma ei tea kuigi palju ka uuestisünnist,

aga kui sa suudad mind naerma ajada,

but if you make me laugh hard enough,

unustan ma vahel, mis sajandil ma elan.

sometimes I forget what century I'm in.

This isn't my first time here. This isn't my last time here.

See pole minu esimene kord siin. Ega ka viimane.

Need pole minu viimased sõnad.

These aren't the last words I'll share.

But just in case, I'm trying my hardest

Aga ma annan igaks juhuks enda parima,

to get it right this time around.

et seekord õigesti elada.

Thank you.

Tänan teid.

(Applause)

(Aplaus)

Thank you.

(Applause)

Thank you.

Tänan.

(Applause)

(Aplaus)

Thank you.

Tänan.

(Applause)

(Aplaus)