The price of shame | Monica Lewinsky | TED

Translator: Mailis Laos Reviewer: Aari Lemmik

You're looking at a woman who was publicly silent for a decade.

Teie ees seisab naine, kes oli aastaid avalikkuse ees vait.

Obviously, that's changed,

Nagu näha, on olukord muutunud,

but only recently.

kuid seda alles hiljuti.

It was several months ago that I gave my very first major public talk,

Alles mõne kuu eest

pidasin avalikkuse ees oma esimese pikema kõne

at the Forbes "30 Under 30 Summit" --

"Forbes 30 Under 30" tippkohtumisel,

1,500 brilliant people, all under the age of 30.

kus oli 1500 geniaalset inimest, kõik nooremad kui 30 aastat.

That meant that in 1998, the oldest among the group were only 14,

See tähendab, et 1998. aastal

oli vanim kohalolija kõigest 14

and the youngest, just four.

ja noorim vaid 4-aastane.

I joked with them that some might only have heard of me from rap songs.

Ütlesin naljatamisi, et mõned võivad tunda mind

vaid räpplugude kaudu.

Yes, I'm in rap songs.

Jah, minust lauldakse räpplugudes.

(Laughter)

Almost 40 rap songs.

Ligi 40 räpploos. (Naer.)

(Laughter)

But the night of my speech, a surprising thing happened.

Tol õhtul, kui ma kõnet pidasin, juhtus üks üllatav seik.

At the age of 41, I was hit on by a 27-year-old guy.

Mulle, 41-aastasele, tegi lähenemiskatse 27-aastane noormees.

(Laughter)

I know, right?

Eks ole?

He was charming, and I was flattered,

Ta oli võluv ja mina olin meelitatud,

and I declined.

ja lükkasin ta ettepaneku tagasi.

You know what his unsuccessful pickup line was?

Kas teate, mis ta ebaõnnestunud lähenemislause oli?

He could make me feel 22 again.

"Minuga tunned end jälle 22-aastasena!"

(Laughter)

(Naer) (Aplaus)

(Applause)

I realized, later that night,

Mõistsin hiljem tol õhtul, et ilmselt olen ma ainus üle 40,

I'm probably the only person over 40 who does not want to be 22 again.

kes ei taha olla jälle 22.

(Laughter)

(Naer)

(Applause)

(Aplaus)

At the age of 22, I fell in love with my boss.

22-aastaselt armusin ma oma ülemusse

And at the age of 24,

ja 24-aastaselt

I learned the devastating consequences.

sain tunda selle hävitavaid tagajärgi.

Can I see a show of hands of anyone here

Kas praegu võiksid tõsta käe need,

who didn't make a mistake or do something they regretted at 22?

kes ei teinud vigu või midagi, mida nad kahetsesid, kui olid 22?

Yep. That's what I thought.

Jah. Nii ma arvasingi.

So like me, at 22, a few of you may have also taken wrong turns

Nagu minagi, on mõned teist 22-aastaselt sattunud eksiteele

and fallen in love with the wrong person,

ja armunud valesse inimesse,

maybe even your boss.

võib-olla isegi oma ülemusse.

Unlike me, though,

Aga erinevalt minust, polnud sinu ülemus

your boss probably wasn't the president of the United States of America.

ilmselt Ameerika Ühendriikide president.

(Laughter)

Of course, life is full of surprises.

Muidugi, elu on täis üllatusi.

Not a day goes by that I'm not reminded of my mistake,

Ei möödu ühtegi päeva, mil mulle minu viga meelde ei tuletataks.

and I regret that mistake deeply.

Ja ma kahetsen tehtut väga.

In 1998, after having been swept up into an improbable romance,

1998. aastal, kui ma olin sattunud võimatusse armusuhtesse,

I was then swept up into the eye of a political, legal and media maelstrom

sattusin ma ka ülepeakaela sellisesse poliit-, õigus- ja meediakeerisesse,

like we had never seen before.

mida keegi polnud varem näinud.

Remember, just a few years earlier,

Meenutagem, et vaid paar aastat enne seda

news was consumed from just three places:

sai uudised vaid kolmest kanalist:

reading a newspaper or magazine,

lugedes ajalehte või ajakirja,

listening to the radio

kuulates raadiot

or watching television.

või vaadates telerit.

That was it.

Sellega asi piirdus.

But that wasn't my fate.

Minu saatus oli aga teistsugune.

Instead, this scandal was brought to you

Minu skandaalne lugu toodi teieni

by the digital revolution.

digitaalse revolutsiooni kaudu.

That meant we could access all the information we wanted,

See tähendas, et meil oli ligipääs kogu infole, mis meid huvitas,

when we wanted it, anytime, anywhere.

mil iganes seda soovisime, igal ajal ja igas kohas.

And when the story broke in January 1998,

Kui uudis 1998. aasta jaanuaris lahvatas,

levis see kulutulena internetis.

it broke online.

It was the first time the traditional news was usurped by the internet

Esimest korda juhtus, et traditsioonilised uudised

jäid internetis leviva suure uudisloo varju.

for a major news story --

a click that reverberated around the world.

See oli hiireklikk, mis kaikus üle kogu maailma.

What that meant for me personally

Mulle isiklikult tähendas see,

was that overnight, I went from being a completely private figure

et muutusin üleöö tavalisest eraisikust

to a publicly humiliated one, worldwide.

kogu maailma ees avalikult alandatud inimeseks.

I was patient zero of losing a personal reputation on a global scale

Olin justkui nullpatsient, kaotades oma maine

globaalsel skaalal peaaegu silmapilkselt.

almost instantaneously.

This rush to judgment, enabled by technology,

See hukkamõistutorm, mida tehnoloogia võimaldas,

tõi endaga kaasa massiliselt virtuaalseid kiviloopijaid.

led to mobs of virtual stone-throwers.

Granted, it was before social media,

See oli küll enne sotsiaalmeedia võidukäiku,

but people could still comment online,

kuid inimesed said siiski internetis kommenteerida,

e-mail stories,

saata meiliga uudiseid ja jagada õelaid nalju.

and, of course, e-mail cruel jokes.

News sources plastered photos of me all over

Uudisteagentuurid kasutasid mu fotosid kõikjal,

et müüa ajalehti ja internetis ribareklaami

to sell newspapers, banner ads online,

and to keep people tuned to the TV.

ja et hoida inimesi teleri ees.

Do you recall a particular image of me, say, wearing a beret?

Kas mäletate üht pilti minust,

kus ma kannan baretti?

Now, I admit I made mistakes --

Tunnistan, et olen teinud vigu,

especially wearing that beret.

eriti, kui selle bareti pähe panin.

(Laughter)

But the attention and judgment that I received --

Kuid tähelepanu ja hukkamõist, mis mulle osaks sai - mitte sellele, mida ma tegin,

not the story, but that I personally received --

vaid just mulle isiklikult, oli pretsedenditu.

was unprecedented.

I was branded as a tramp,

Mind tituleeriti libuks,

tart,

litsiks, linnukeseks, hooraks, bimboks

slut,

whore,

bimbo,

and, of course, "that woman."

ja muidugi - selleks naiseks.

I was seen by many,

Mind teadsid paljud,

but actually known by few.

aga tegelikult tundsid vähesed.

And I get it: it was easy to forget

Ja ma saan aru: lihtne on unustada,

that that woman was dimensional,

et see naine on keegi,

had a soul

keegi, kellel on hing, kes kord polnud sellist viga teinud.

and was once unbroken.

When this happened to me 17 years ago, there was no name for it.

Kui minuga see 17 aastat tagasi juhtus, polnud sel nähtusel veel nime.

Now we call it "cyberbullying" and "online harassment."

Nüüd nimetatakse seda küberkiusamiseks ja ahistamiseks internetis.

Today, I want to share some of my experience with you,

Täna tahaksin ma jagada teiega oma kogemusi,

talk about how that experience has helped shape my cultural observations,

rääkida sellest, kuidas see lugu aitas kujundada mu vaadet elule,

ja kuidas ma loodan, et minu kunagi läbielatud kogemused aitavad muuta maailma,

and how I hope my past experience can lead to a change

that results in less suffering for others.

nii et teistel tuleks vähem kannatada.

In 1998, I lost my reputation and my dignity.

1998. aastal kaotasin ma oma maine ja väärikuse.

I lost almost everything.

Ma kaotasin peaaegu kõik.

And I almost lost my life.

Ja peaaegu et kaotasin oma elu.

Kujutage ette järgmist pilti.

Let me paint a picture for you.

It is September of 1998.

On september 1998.

I'm sitting in a windowless office room

Ma istun akendeta kabinetis

inside the Office of the Independent Counsel,

sõltumatu eriuurija büroos

sumisevate päevavalguslampide all.

underneath humming fluorescent lights.

I'm listening to the sound of my voice,

Ma kuulan, kuidas kõlab mu hääl,

my voice on surreptitiously taped phone calls

minu enda hääl salaja salvestatud telefonikõnedes,

that a supposed friend had made the year before.

mida arvatav sõber umbes aasta eest salvestas.

Olen siin, sest mind on seaduslikult kohustatud

I'm here because I've been legally required

to personally authenticate all 20 hours of taped conversation.

isiklikult kinnitama 20 tunni pikkuse salvestise autentsust.

For the past eight months, the mysterious content of these tapes

Möödunud kaheksa kuu jooksul on nende salvestiste müstiline sisu

has hung like the sword of Damocles over my head.

rippunud kui Damoklese mõõk mu pea kohal.

I mean, who can remember what they said a year ago?

Kes mäletab seda, mida ta on aasta tagasi rääkinud?

Scared and mortified, I listen,

Hirmunult ja alandatult ma kuulan,

listen as I prattle on about the flotsam and jetsam of the day;

kuulan, kuidas ma lobisen igapäevasest tühjast-tähjast,

listen as I confess my love for the president,

kuulan, kuidas ma räägin oma armumisest presidenti

and, of course, my heartbreak;

ja muidugi, murtud südamest.

listen to my sometimes catty, sometimes churlish, sometimes silly self

Kuulan vahel õela, vahel matslikku, vahel rumalat ennast rääkimas,

olemas julm, andestamatu, jäme,

being cruel, unforgiving, uncouth;

listen, deeply, deeply ashamed, to the worst version of myself,

kuulan, sügavas sügavas häbis

iseenda halvimat versiooni,

keda ma isegi enam ära ei tunne.

a self I don't even recognize.

A few days later, the Starr Report is released to Congress,

Paar päeva hiljem antakse kongressile üle Starri raport,

and all of those tapes and transcripts, those stolen words, form a part of it.

millega on kaasas kõik need salvestised ja ärakirjad, minult varastatud sõnadega.

That people can read the transcripts is horrific enough.

Et inimesed neid kirjutisi loevad, on juba piisavalt kohutav,

kuid paar nädalat hiljem

But a few weeks later,

lastakse helisalvestised televisioonis eetrisse

the audiotapes are aired on TV,

and significant portions made available online.

ja suur osa neist tehakse kättesaadavaks internetis.

The public humiliation was excruciating.

Avalik alandus oli piinav.

Life was almost unbearable.

Elu muutus peaaegu väljakannatamatuks.

See ei olnud tavaline tol 1998. aastal,

This was not something that happened with regularity back then in 1998,

and by "this," I mean the stealing of people's private words, actions,

"selle" all ma mõtlen, et varastatakse inimese privaatsed sõnad, teod,

conversations or photos,

vestlused või fotod

and then making them public --

ja tehakse need avalikuks,

public without consent,

avalikuks ilma nõusolekuta,

public without context

avalikuks ilma kontekstita

and public without compassion.

ja avalikuks ilma kaastundeta.

Fast-forward 12 years, to 2010,

Mingem 12 aastat edasi, aastasse 2010

and now social media has been born.

ja nüüd on sotsiaalmeedia sündinud.

The landscape has sadly become much more populated with instances like mine,

Kahjuks on pildil palju rohkem minu loo sarnaseid lugusid,

whether or not someone actually made a mistake,

on siis keegi tegelikult teinud vea või mitte,

and now, it's for both public and private people.

ning pole vahet, kas tegu on avaliku elu tegelase või tavalise inimesega.

The consequences for some have become dire, very dire.

Mõne jaoks on tagajärjed olnud kohutavad, väga kohutavad.

Meil oli emaga telefonis üks jutuajamine septembris 2010

I was on the phone with my mom in September of 2010,

and we were talking about the news of a young college freshman

ja me arutasime uudist

ühest Rutgersi ülikooli esmakursuslasest, kelle nimi oli Tyler Clementi.

from Rutgers University,

named Tyler Clementi.

Sweet, sensitive, creative Tyler was secretly webcammed by his roommate

Meeldiva, tundelise, loomingulise Tyleri

tabas veebikaameraga tema toakaaslane,

while being intimate with another man.

kui Tyler armatses ühe teise mehega.

When the online world learned of this incident,

Kui virtuaalmaailm sellest teada sai,

the ridicule and cyberbullying ignited.

lahvatas naeruvääristamise ja küberkiusamise laine.

A few days later,

Paar päeva hiljem

Tyler jumped from the George Washington Bridge

hüppas Tyler end George Washingtoni sillalt surnuks.

to his death.

He was 18.

Ta oli 18-aastane.

My mom was beside herself about what happened to Tyler and his family,

Mu ema oli endast väljas selle pärast, mis juhtus Tyleri ja ta perega,

and she was gutted with pain

ja ta tundis nii suurt vaeva ja valu,

in a way that I just couldn't quite understand.

et ma ei suutnud seda kohe päris hästi mõista,

And then eventually, I realized she was reliving 1998,

aga siis mulle lõpuks koitis,

et ta elas uuesti üle 1998. aastat,

meenutades aega, mil ta istus igal õhtul mu voodi kõrval,

reliving a time when she sat by my bed every night,

reliving -- (Chokes up)

aega, mil ta käskis mul pesema minnes vannitoa uks lahti jätta

sorry -- reliving a time when she made me shower with the bathroom door open,

ja aega, mil mõlemad mu vanemad kartsid,

and reliving a time when both of my parents feared

et mind alandatakse surnuks,

that I would be humiliated to death,

literally.

sõna otseses mõttes.

Today, too many parents haven't had the chance

Tänapäeval on liiga palju neid vanemaid,

kel pole olnud võimalust vahele astuda ja oma kalleid lapsi päästa.

to step in and rescue their loved ones.

Liiga paljud on saanud oma laste kannatustest ja alandusest teada siis,

Too many have learned of their child's suffering and humiliation

after it was too late.

kui on juba liiga hilja.

Tyleri traagiline ja mõttetu surm oli minu jaoks pöördepunkt.

Tyler's tragic, senseless death was a turning point for me.

It served to recontextualize my experiences,

See aitas mul endaga toimunu uude konteksti panna.

and I then began to look at the world of humiliation and bullying around me

Hakkasin vaatama seda alandamist ja kiusamist täis maailma

and see something different.

ning nägema seda teise pilguga.

In 1998, we had no way of knowing

1998. aastal polnud meil kuidagi võimalik teada, kuhu see julge, uus tehnoloogia,

where this brave new technology called the internet would take us.

mida nimetatakse internetiks, meid võib viia.

Since then, it has connected people in unimaginable ways --

Sellest alates on see ühendanud inimesi ennenägematul moel,

joining lost siblings,

viinud kokku kaduma läinud sugulasi,

saving lives,

päästnud elusid, algatanud revolutsioone,

launching revolutions ...

kuid ka pimedus, küberkiusamine ja litsiks sõimamine, mida minagi kogesin,

But the darkness, cyberbullying, and slut-shaming that I experienced

had mushroomed.

on samuti hoogsalt kasvanud.

Every day online, people -- especially young people,

Igapäevaseid netikasutajaid, eriti noori,

who are not developmentally equipped to handle this --

kes ei ole piisavalt küpsed, et sellega toime tulla,

are so abused and humiliated

on sedavõrd palju väärkoheldud ja alandatud,

that they can't imagine living to the next day.

et nad ei näe enam võimalust edasi elada.

Ja kahjuks mõned ei elagi.

And some, tragically, don't.

And there's nothing virtual about that.

Ja see on tegelik reaalsus.

Childline, a UK nonprofit that's focused on helping young people on various issues,

Briti mittetulundusühing ChildLine, kes keskendub laste aitamisele,

released a staggering statistic late last year:

andis eelmise aasta lõpul välja rabava statistika:

from 2012 to 2013, there was an 87 percent increase

ajavahemikul 2012-2013

kasvas 87%

in calls and e-mails related to cyberbullying.

telefonikõnede ja meilide arv, mis olid seotud kübekiusamisega.

A meta-analysis done out of the Netherlands

Hollandis tehtud metaanalüüs näitas,

showed that for the first time,

et esimest korda

cyberbullying was leading to suicidal ideations

oli küberkiusamine enesetapumõtete põhjustajana

more significantly than offline bullying.

tugevasti ees igasugusest internetivälisest kiusamisest.

And you know, what shocked me -- although it shouldn't have --

Ja kas teate, mis mind šokeeris, kuigi poleks pidanud,

was other research last year

oli üks teine mullune uuring, kus selgus,

that determined humiliation was a more intensely felt emotion

et häbitunne oli kõige intensiivsemalt tunnetatud emotsioon,

mis ületas isegi rõõmu ja viha.

than either happiness or even anger.

Cruelty to others is nothing new.

Julmuses teiste vastu pole midagi uut,

kuid virtuaalne, tehnoloogiliselt forsseeritud häbistamine on võimendunud,

But online, technologically enhanced shaming is amplified,

uncontained

kontrollimatu ja püsivalt kättesaadav.

and permanently accessible.

The echo of embarrassment used to extend only as far as your family, village,

Häbiteod, millest vanasti levisid kuuldused vaid pere, küla,

school or community.

kooli või naabruskonna piires,

But now, it's the online community too.

on nüüd teada kõikidele netikasutajatele.

Millions of people, often anonymously, can stab you with their words,

Miljonid inimesed, sageli anonüümsed,

võivad torgata sind oma sõnadega ja see teeb palju haiget,

and that's a lot of pain.

And there are no perimeters around how many people can publicly observe you

ja pole mingeid piiranguid, kui palju inimesi

võib sind avalikult jälgida

and put you in a public stockade.

ning sind avalikku häbiposti lüüa.

There is a very personal price to public humiliation,

Tuleb maksta väga isiklikku hinda

avaliku alandamise eest

and the growth of the internet has jacked up that price.

ja interneti levik on selle hinna lakke löönud.

Juba ligi 20 aastat

For nearly two decades now,

we have slowly been sowing the seeds of shame and public humiliation

oleme tasapisi külvanud häbi ja avaliku alanduse seemneid

in our cultural soil, both on- and offline.

meie kultuurikihti, seda nii internetis kui tavaelus.

Gossip websites, paparazzi, reality programming, politics,

Klatšisaidid, paparatsod, tõsielusarjad, poliitika,

news outlets and sometimes hackers

uudistekanalid ja vahel ka häkkerid - kõik teenivad alanduse pealt.

all traffic in shame.

It's led to desensitization and a permissive environment online,

Selle tagajärjeks on tundetus ja kõikelubav internetikeskkond,

which lends itself to trolling, invasion of privacy and cyberbullying.

mis võimaldab trollimist, privaatsuse rikkumist ja küberkiusamist.

This shift has created what Professor Nicolaus Mills calls

See muudatus on loonud, nagu professor Nicolaus Mills seda nimetab,

"a culture of humiliation."

alandamiskultuuri.

Consider a few prominent examples just from the past six months alone.

Mõtle mõnele prominentsele näitele kõigest viimase 6 kuu jooksul.

Snapchat, the service which is used mainly by younger generations

Snapchat on teenus, mida kasutab peamiselt noorem generatsioon

and claims that its messages only have the life span of a few seconds.

ja mille sõnumite eluiga on väidetavalt

kõigest paar sekundit.

You can imagine the range of content that that gets.

Võib vaid ette kujutada, millise sisuga sõnumeid sealt võib leida.

A third-party app which Snapchatters use to preserve the life span of the messages

Kolmanda osapoole rakendusse, mida snäptsätterid kasutasid,

et sõnumeid säilitada, häkiti sisse

was hacked,

ning 100 000 privaatvestlust, fotot ja videot lekkisid internetti,

and 100,000 personal conversations, photos and videos were leaked online,

to now have a life span of forever.

kus nende säilimisaeg on igavene.

Jennifer Lawrence and several other actors had their iCloud accounts hacked,

Jennifer Lawrence'i ja mitme teise näitleja iCloudi kontodesse häkiti sisse

and private, intimate, nude photos were plastered across the internet

ning privaatsed, intiimsed alastifotod levisid mööda internetti laiali

without their permission.

ilma näitlejate nõusolekuta.

One gossip website had over five million hits

Ühel klatšisaidil kogus viis miljonit klikki

for this one story.

ainuüksi see lugu.

And what about the Sony Pictures cyberhacking?

Ja kuidas olid lood Sony Picturesi häkkimisega?

The documents which received the most attention

Dokumendid, mis suurima tähelepanu osaliseks said,

were private e-mails that had maximum public embarrassment value.

olid privaatmeilid, millel oli avaliku häbistamise seisukohalt suurim väärtus.

Kuid selles alandamiskultuuris

But in this culture of humiliation,

there is another kind of price tag attached to public shaming.

on avalikul häbistamisel veel teistsugunegi hinnasilt.

The price does not measure the cost to the victim,

Selle peal ei ole see hind, mida ohvrid,

which Tyler and too many others --

nagu Tyler ja liiga paljud teised,

notably, women, minorities and members of the LGBTQ community --

eriti naised, vähemusrühmitused

ja seksuaalvähemused on maksnud,

have paid,

but the price measures the profit of those who prey on them.

vaid see hind sisaldab kasumit, mida lõikavad need, kes neile jahti peavad.

Selline võõrsissetung on tooraine,

This invasion of others is a raw material,

efficiently and ruthlessly mined, packaged and sold at a profit.

mida tõhusalt ja jõhkralt kaevandatakse, pakendatakse ja kasu saamiseks müüakse.

Tekkinud on turg, kus avalik alandamine on tarbekaup

A marketplace has emerged where public humiliation is a commodity,

ja häbistamine tööstus.

and shame is an industry.

Kuidas seal raha tehakse?

How is the money made?

Clicks.

Klikkidega.

The more shame, the more clicks.

Mida rohkem häbi, seda rohkem klikke.

The more clicks, the more advertising dollars.

Mida rohkem klikke, seda rohkem reklaamiraha.

We're in a dangerous cycle.

Oleme ohtlikus nõiaringis.

The more we click on this kind of gossip,

Mida rohkem me klikime sellisel keelepeksul,

the more numb we get to the human lives behind it.

seda tuimemaks me muutume selle taga olevate inimeste suhtes

And the more numb we get, the more we click.

ja mida tuimemaks me muutume, seda rohkem me klikime.

All the while,

Samal ajal aga teenib keegi teiste kannatuste arvelt kõva raha.

someone is making money off of the back of someone else's suffering.

With every click, we make a choice.

Iga klikiga me teeme valiku.

The more we saturate our culture with public shaming,

Mida rohkem on meie ümber avalikku häbistamist,

the more accepted it is,

seda vastuvõetavam see on,

the more we will see behavior like cyberbullying, trolling,

ja seda enam me puutume kokku küberkiusamisega,

trollimisega, teatud liiki häkkimisega

some forms of hacking

ja ahistamisega internetis.

and online harassment.

Why? Because they all have humiliation at their cores.

Miks? Sest kõige selle tuumaks on alandamine.

This behavior is a symptom of the culture we've created.

Selline käitumine on meie endi loodud kultuuri sümptom.

Just think about it.

Sellele tasub mõelda.

Changing behavior begins with evolving beliefs.

Muutused käitumises saavad alguse veendumuste kujunemisest.

We've seen that to be true with racism, homophobia

Oleme näinud, kuidas see peab paika rassismi, homofoobia

and plenty of other biases,

ja paljude teiste eelarvamuste puhul praegu ja minevikus.

today and in the past.

As we've changed beliefs about same-sex marriage,

Kui muutsime vaadet samasooliste abielu suhtes,

more people have been offered equal freedoms.

tagati rohkematele inimestele võrdsed õigused.

When we began valuing sustainability,

Kui hakkasime väärtustama säästlikkust,

more people began to recycle.

hakkas rohkem inimesi asju taaskasutama.

So as far as our culture of humiliation goes,

Mis puudutab aga alandamiskultuuri,

what we need is a cultural revolution.

siis vajame kultuurirevolutsiooni.

Public shaming as a blood sport has to stop,

Avalik häbistamine kui veresport peab lõppema

and it's time for an intervention on the internet and in our culture.

ning aeg on sekkuda internetti ja meie kultuuri.

The shift begins with something simple,

Muudatused saavad alguse millestki lihtsast, kuid see ei tule kergelt.

but it's not easy.

We need to return to a long-held value of compassion,

Tuleb pöörduda tagasi põhiväärtuste, kaastunde ja empaatia, juurde.

compassion and empathy.

Internetis on kaastunde defitsiit

Online, we've got a compassion deficit,

an empathy crisis.

ja empaatia kriis.

Researcher Brené Brown said, and I quote,

Teadlane Brené Brown ütles, ma tsiteerin:

"Shame can't survive empathy."

"Häbi ei jää ellu empaatia kõrval."

Shame cannot survive empathy.

Häbi ei jää ellu empaatia kõrval.

I've seen some very dark days in my life.

Mul on olnud elus väga süngeid päevi

It was the compassion and empathy from my family, friends, professionals

ning kaastunne ja empaatia minu perelt, sõpradelt, arstidelt

ja vahel isegi võhivõõrastelt, oli see, mis mind päästis.

and sometimes even strangers

that saved me.

Even empathy from one person can make a difference.

Isegi ühe inimese empaatiline suhtumine võib palju muuta.

The theory of minority influence,

Vähemuse mõju teooria,

proposed by social psychologist Serge Moscovici,

mille esitas sotsiaalpsühholoog Serge Moscovici, ütleb,

says that even in small numbers,

et isegi kui tegu on vähemusega, siis tänu järjekindlusele

when there's consistency over time,

võib see põhjustada muutuse.

change can happen.

In the online world, we can foster minority influence

Me võime kübermaailmas edendada vähemuse mõju,

by becoming upstanders.

kui hakkame sekkujateks.

To become an upstander means instead of bystander apathy,

Sekkujaks hakkamine tähendab, et apaatse kõrvaltvaatamise asemel

we can post a positive comment for someone or report a bullying situation.

me postitame positiivse kommentaari või teavitame kiusamisest.

Trust me, compassionate comments help abate the negativity.

Uskuge mind, toetavad kommentaarid aitavad negatiivsust lämmatada.

We can also counteract the culture by supporting organizations

Saame alanduskultuurile vastu töötada, kui toetame organisatsioone,

that deal with these kinds of issues,

mis selliste probleemidega tegelevad,

like the Tyler Clementi Foundation in the US;

nagu Tyler Clementi Foundation USAs.

in the UK, there's Anti-Bullying Pro;

Anti-Bullying Pro Inglismaal

and in Australia, there's PROJECT ROCKIT.

ja Project Rockit Austraalias.

We talk a lot about our right to freedom of expression.

Me räägime palju sõnavabadusest,

aga rohkem tuleks rääkida vastutusest,

But we need to talk more about our responsibility

mis sõnavabadusega kaasneb.

to freedom of expression.

Me kõik tahame, et meid kuuldakse,

We all want to be heard,

but let's acknowledge the difference between speaking up with intention

aga tehkem vahet sellel, kas räägitakse, et midagi korda saata.

and speaking up for attention.

või räägitakse, et tähelepanu saada.

The internet is the superhighway for the id.

Internet on alateadvuse kiirtee,

aga kui me suhtume internetis teistesse osavõtlikult,

But online, showing empathy to others benefits us all

tuleb see kasuks kõigile ning aitab muuta maailma turvalisemaks ja paremaks.

and helps create a safer and better world.

We need to communicate online with compassion,

Meil tuleb internetis suhelda teistega arvestavalt,

consume news with compassion

lugeda uudiseid teistega arvestavalt

and click with compassion.

ja klikkida teistega arvestavalt.

Just imagine walking a mile in someone else's headline.

Pane end hetkeks selle kingadesse, kelle sammudest kisendab uudisloo pealkiri.

I'd like to end on a personal note.

Tahaksin lõpetuseks öelda midagi isiklikku.

In the past nine months,

Viimased üheksa kuud

the question I've been asked the most is "Why?"

on küsimus, mida mulle sageli esitatakse - miks?

Why now?

Why was I sticking my head above the parapet?

Miks nüüd? Miks ma küünitan oma pea üle kaitsemüüri?

You can read between the lines in those questions,

Nende küsimuste tagamaad on kerge märgata

and the answer has nothing to do with politics.

ja vastusel pole mingit pistmist poliitikaga.

The top-note answer was and is "Because it's time."

Peamine vastus oli ja on - sest aeg on käes.

Time to stop tiptoeing around my past,

On aeg lõpetada keerutamine oma mineviku ümber,

aeg lõpetada põlualuse elu

time to stop living a life of opprobrium

and time to take back my narrative.

ja aeg võtta enda kätte tagasi oma narratiiv.

It's also not just about saving myself.

See pole lihtsalt isiklik päästeoperatsioon.

Anyone who is suffering from shame and public humiliation

Igaüks, kes on pidanud kannatama häbi ja avalikku alandamist,

needs to know one thing:

peaks teadma ühte asja:

You can survive it.

sellega on võimalik edasi elada.

I know it's hard.

Ma tean, see ei ole kerge.

It may not be painless, quick or easy,

See ei pruugi käia valutult, kiiresti ega lihtsalt,

but you can insist on a different ending to your story.

aga sa võid nõuda oma loole teistsugust lõppu.

Have compassion for yourself.

Ole enda vastu kaastundlik.

We all deserve compassion

Me kõik oleme väärt, et meist hoolitaks.

and to live both online and off in a more compassionate world.

ning väärt elama nii internetis kui tavaelus palju hoolivamas maailmas.

Thank you for listening.

Aitäh kuulamast!

(Applause and cheers)

(Aplaus)