How to Raise Successful Kids -- Without Over-Parenting | Julie Lythcott-Haims | TED

Translator: Aari Lemmik

You know, I didn't set out to be a parenting expert.

Mul polnud üldse plaanis hakata lapsevanemaks olemise eksperdiks.

In fact, I'm not very interested in parenting, per Se.

Ega see mind otseselt väga ei huvitagi.

Paraku aga kipuvad tänapäeva lapsevanemad käituma viisil,

It's just that there's a certain style of parenting these days

mis tegelikult häirib laste kasvamist,

that is kind of messing up kids,

impeding their chances to develop into theirselves.

takistades neil areneda iseendaks.

There's a certain style of parenting these days

Vanemate selline käitumine on lastele pärssiv.

that's getting in the way.

I guess what I'm saying is,

Ma mõtlen siin seda,

we spend a lot of time being very concerned

et väga palju muretsetakse selle üle,

about parents who aren't involved enough in the lives of their kids

et vanemaid ei tegele piisavalt oma laste harimise ja kasvatamisega,

and their education or their upbringing,

and rightly so.

ja see mure on õigustatud.

But at the other end of the spectrum,

Aga teine äärmus on vanemad,

there's a lot of harm going on there as well,

kes ka osutavad oma lastele karuteene.

where parents feel a kid can't be successful

Need vanemad arvavad, et laps ei suuda olla edukas ilma,

et vanemad neid pidevalt ei kaitseks ja hoolitseks,

unless the parent is protecting and preventing at every turn

and hovering over every happening, and micromanaging every moment,

nende kõiki tegemisi ei valvaks

ja iga pisematki liigutust ära ei korraldaks,

and steering their kid towards some small subset of colleges and careers.

suunates oma last ainult valitud eliitülikoolide ja karjääri suunas.

When we raise kids this way,

Kui me oma lapsi sedasi kasvatame,

and I'll say we,

ja ütlen siin meelega “meie”,

because Lord knows, in raising my two teenagers,

sest Jumal näeb, et oma kahe teismelisega

I've had these tendencies myself,

olen ka mina kippunud niimoodi käituma,

our kids end up leading a kind of checklisted childhood.

siis muutub lapsepõlv etteantud tegevuste nimekirja täitmiseks.

And here's what the checklisted childhood looks like.

Rangelt planeeritud lapsepõlv näeb välja selline:

We keep them safe and sound

lastel peab olema turvaline ja hea,

and fed and watered,

nad peavad olema söönud ja joonud,

and then we want to be sure they go to the right schools,

nad peavad ilmtingimata käima õiges koolis ja õiges klassis

that they're in the right classes at the right schools,

ja seal õiges koolis ja õiges klassis saama õigeid hindeid.

and that they get the right grades in the right classes in the right schools.

Lisaks hinnetele peavad olema head eksamitulemused,

But not just the grades, the scores,

ja lisaks õpitulemustele ka muud saavutused ja kiituskirjad,

and not just the grades and scores, but the accolades and the awards

kindlasti sport, hobid ja aktiivsus.

and the sports, the activities, the leadership.

Lisaks ringides käimisele peaks ise algatama mõne ringi,

We tell our kids, don't just join a club,

start a club, because colleges want to see that.

sest ülikooli saamisel seda hinnatakse.

And check the box for community service.

Kindlasti tuleb teha vabatahtlikku tööd,

I mean, show the colleges you care about others.

et ülikool näeks, kuivõrd sa teistest hoolid.

(Laughter)

(Naer)

And all of this is done to some hoped-for degree of perfection.

Ja kõike seda tuleb sooritada kõrgtasemel.

Nõuame, et lapsed teeksid kõike perfektselt,

We expect our kids to perform at a level of perfection

we were never asked to perform at ourselves,

nii, nagu meilt seda kunagi ei nõutud,

aga tänapäeval on ootused nii kõrged,

and so because so much is required,

we think,

vähemalt meile tundub nii,

well then, of course we parents have to argue with every teacher

sest õige lapsevanem käib ju vaidlemas

iga õpetaja, koolidirektori, treeneri ja kohtunikuga,

and principal and coach and referee

and act like our kid's concierge

olles justkui lapse teener, isiklik asjaajaja ja sekretär.

and personal handler

and secretary.

And then with our kids, our precious kids,

Kulutame meeletult aega sellele,

we spend so much time nudging,

et oma kullakalleid lapsi suunata, juhendada, innustada, abistada,

cajoling, hinting, helping, haggling, nagging as the case may be,

kaubelda, õiendada ja vajadusel ka näägutada,

to be sure they're not screwing up,

et nad ometi midagi nässu ei keeraks,

not closing doors,

enda võimalusi maha ei mängiks,

not ruining their future,

oma tulevikuga ei riskiks,

some hoped-for admission

ei kaotaks võimalust saada sisse

to a tiny handful of colleges

vähestesse ihaldusväärsetesse eliitülikoolidesse,

that deny almost every applicant.

kuhu sisse saada on praktiliselt võimatu.

(Naer)

And here's what it feels like to be a kid in this checklisted childhood.

Lapse enda jaoks näeb aga säärane ärakorraldatud lapsepõlv välja nii:

First of all, there's no time for free play.

esiteks ei ole mingit niisama olemist ja mängimist

There's no room in the afternoons,

pärastlõunati pole üldse aega,

because everything has to be enriching, we think.

sest kõik peab olema last arendav.

It's as if every piece of homework, every quiz, every activity

Nagu iga kodune ülesanne ja tegevus

is a make-or-break moment for this future we have in mind for them,

oleks nende planeeritud tuleviku jaoks määrava tähtsusega,

and we absolve them of helping out around the house,

seega vabastame nad kõikidest kodutöödest,

and we even absolve them of getting enough sleep

ja vabastame ka piisavast uneajast,

as long as they're checking off the items on their checklist.

kui on vaja ära teha need asjad, mis on selles nimekirjas.

And in the checklisted childhood, we say we just want them to be happy,

Täisplaneeritud lapsepõlve eesmärk on, et lapsed saaksid õnnelikuks,

but when they come home from school,

aga kui nad koolist koju jõuavad,

what we ask about all too often first

küsime neilt pahatihti kõige esimesena seda,

is their homework and their grades.

kuidas kodused tööd läksid ja mis hindeid nad said.

And they see in our faces

Ja nad loevad meie ilmest,

that our approval, that our love,

et meie tunnustus ja armastus nende vastu

that their very worth,

nende väärtus meie jaoks,

comes from A's.

sõltub sellest, kas nad said hinde A.

And then we walk alongside them

Ja siis me käime nende kõrval

and offer clucking praise like a trainer at the Westminster Dog Show --

ja kudrutame kiidusõnu nagu koeratreener Westminsteri koerashow'l

(Laughter)

(Naer)

coaxing them to just jump a little higher and soar a little farther,

meelitades neid hüppama natuke kõrgemale ja kargama veidi kaugemale

day after day after day.

ja nii iga jumala päev.

And when they get to high school,

Ja keskkooli jõudes,

they don't say, "Well, what might I be interested in studying

ei püütagi ise mõelda sellele, mis ained võiks endale huvi pakkuda

or doing as an activity?"

või millise hobiga tahaks tegeleda,

They go to counselors and they say,

vaid minnakse kohe nõustajalt küsima,

"What do I need to do to get into the right college?"

mida on vaja, et saada valitud ülikooli.

Ja kui siis keskkoolis hakkavad hinded natuke langema

And then, when the grades start to roll in in high school,

ja saadakse ka mõned B-d,

and they're getting some B's,

or God forbid some C's,

või hoidku selle eest, mõned C-d,

siis hakatakse paaniliselt sõpradele sõnumeid saatma küsides,

they frantically text their friends

and say, "Has anyone ever gotten into the right college with these grades?"

kas keegi teab kedagi, kes on selliste hinnetega heasse ülikooli saanud.

And our kids,

Ja siis meie lapsed,

regardless of where they end up at the end of high school,

olenemata sellest, kuhu nad peale keskkooli lõppu lähevad,

they're breathless.

nad on oimetud.

They're brittle.

Nad on muutunud hapraks.

They're a little burned out.

Nad on kergelt läbipõlenud.

They're a little old before their time,

Nad on natuke enneaegselt vananenud,

wishing the grown-ups in their lives had said, "What you've done is enough,

soovides, et täiskasvanud oleksid neile öelnud,

et see, mida nad on teinud, on piisav,

this effort you've put forth in childhood is enough."

sest nad on lapsepõlves piisavalt pingutanud.

And they're withering now under high rates of anxiety and depression

Nüüd aga kannatavad nad ärevushäirete ja depressiooni käes

and some of them are wondering,

ja mõtlevad, kas nad üldse kunagi oma elus jõuavad kuhugi,

will this life ever turn out to have been worth it?

mis kogu seda pingutust õigustaks.

Well, we parents,

Meie vanematena oleme muidugi täiesti veendunud selles,

we parents are pretty sure it's all worth it.

et asi on pingutust väärt,

We seem to behave --

Me käitume nii, justkui arvaksime, et neil pole mingit tulevikku,

it's like we literally think they will have no future

if they don't get into one of these tiny set of colleges or careers

kui nad ei saa sisse mõnda valitud ülikooli või ihaldatud erialale,

we have in mind for them.

mida oleme nende jaoks planeerinud.

Or maybe, maybe, we're just afraid

Või äkki me pelgame lihtsalt seda,

et neid ei ootagi ees selline tulevik,

they won't have a future we can brag about

millega saaksime uhkustada sõprade ees

to our friends and with stickers on the backs of our cars.

ja oma autole kleepekaid kleepida.

(Naer)

Yeah.

Eks ole.

(Applause)

(Aplaus)

But if you look at what we've done,

Kui aga nüüd mõelda sellele, mida me tegelikult oleme teinud,

if you have the courage to really look at it,

kui julgeda tõesti asjale otsa vaadata,

näeme, et mitte ainult lapsed ei ole hakanud arvama,

you'll see that not only do our kids think their worth comes

et nende väärtus sõltub hinnetest ja saavutustest,

from grades and scores,

but that when we live right up inside their precious developing minds

vaid et oleme end justkui neile pähe istutanud

all the time, like our very own version of the movie "Being John Malkovich,"

ja juhendame sealt neid nagu filmis “Olles John Malkovich”,

öeldes neile:

we send our children the message:

“Kuule laps, ma ei usu, et sa suudaksid ilma minuta midagi saavutada.”

"Hey kid, I don't think you can actually achieve any of this without me."

And so with our overhelp,

Ja sedasi võtame oma liigse abistamisega,

oma ülehoolitsemisega, liigse suunamise ja käehoidmisega

our overprotection and overdirection and hand-holding,

we deprive our kids of the chance to build self-efficacy,

ära võimaluse, et lapsel kujuneks usk oma hakkamasaamisesse,

which is a really fundamental tenet of the human psyche,

mis on inimese sisemise mina tõeliseks alustalaks,

far more important than that self-esteem they get

palju tähtsam, kui see eneseusk,

mis tekib siis, kui talle plaksutame.

every time we applaud.

Self-efficacy is built when one sees that one's own actions lead to outcomes,

Hakkamasaamise tunne tekib siis, kui inimese enda tegudest sünnib midagi,

not --

mitte --

There you go.

No näed siis.

(Applause)

(Aplaus)

Mitte siis, kui lapsevanem lapse eest midagi ära teeb,

Not one's parents' actions on one's behalf,

but when one's own actions lead to outcomes.

vaid siis, kui ise suudetakse midagi ära teha.

So simply put,

Ühesõnaga,

if our children are to develop self-efficacy, and they must,

selleks, et meie lapsed õpiksid ise hakkama saama,

ja nad peavad iseseisvaks saama,

then they have to do a whole lot more of the thinking, planning, deciding,

tuleb neil endal palju rohkem mõelda, planeerida, otsustada,

doing, hoping, coping, trial and error,

teha, loota, hakkama saada, katsetada ja eksida,

dreaming and experiencing of life

unistada ja asju oma nahal läbi elada,

for themselves.

tehes seda iseenda jaoks.

Now, am I saying

Kas ma püüan siin väita, et iga laps on töökas ja motiveeritud

every kid is hard-working and motivated

ja ei vaja mingit vanema sekkumist või huvitundmist,

and doesn't need a parent's involvement or interest in their lives,

and we should just back off and let go?

et tuleks tõmmata tagasi ja lasta asjadel omasoodu minna?

Hell no.

Kohe kindlasti mitte.

(Laughter)

(Naer)

That is not what I'm saying.

Kindlasti ei taha ma seda öelda.

Tahan öelda, et kui hakkame hindeid saavutusi, kiituskirju ja auhindu

What I'm saying is, when we treat grades and scores and accolades and awards

as the purpose of childhood,

pidama lapsepõlve eesmärgiks,

kõike seda vähestesse ihaldatud ülikoolidesse sissesaamise

all in furtherance of some hoped-for admission to a tiny number of colleges

or entrance to a small number of careers,

või väga valitud erialal töötamise nimel,

that that's too narrow a definition of success for our kids.

siis see on meie laste edukuse jaoks liiga piiratud definitsioon.

And even though we might help them achieve some short-term wins

Kuigi ülehoolitsemisega võib saavutada mõningast lühiajalist edu,

by overhelping --

näiteks parem hinne kodutöös, mida oleme aidanud ära teha,

like they get a better grade if we help them do their homework,

they might end up with a longer childhood résumé when we help --

või on tänu meie utsitamisele tekkinud pikem lapsepõlve CV,

what I'm saying is that all of this comes at a long-term cost

siis on sellel pikemas perspektiivis

negatiivne mõju lapse mina-arengule.

to their sense of self.

What I'm saying is, we should be less concerned

Ma väidan, et tuleks vähem muretseda

with the specific set of colleges

õigesse ülikooli sissesaamise pärast,

they might be able to apply to or might get into

kuhu nad võiksid kandideerida ja sisse saada,

and far more concerned that they have the habits, the mindset, the skill set,

ja näha palju rohkem vaeva sellega,

et neil kujuneks vajalikud harjumused, hoiakud, oskused ja meelekindlus,

the wellness, to be successful wherever they go.

olla edukas ükskõik kus, kuhu tulevik nad viib.

What I'm saying is,

Nii et laste huvides võiks vähem tegeleda hinnete ja tulemustega

our kids need us to be a little less obsessed with grades and scores

and a whole lot more interested

ja palju rohkem olla huvitatud sellest,

in childhood providing a foundation for their success

et lapsepõlves saaks rajatud tugev vundament nende edukusele,

built on things like love

mis põhineb armastusel ja kodutöödel.

and chores.

(Laughter)

(Naer)

(Applause)

(Aplaus)

Did I just say chores? Did I just say chores? I really did.

Kas ma tõesti ütlesin, et kodutööd?

Ütlesin küll.

But really, here's why.

Nii ütlesingi, ja põhjusega.

Kõige kauem kestnud pikaajaline uurimus

The longest longitudinal study of humans ever conducted

is called the Harvard Grant Study.

mille nimi on Harvard Grant Study,

It found that professional success in life,

leidis, et edukus tööl,

which is what we want for our kids,

mis ongi ju see, mida oma lastele soovime

that professional success in life comes from having done chores as a kid,

tööalane edukus sõltub sellest, kas lapsena tehti kodutöid,

and the earlier you started, the better,

mida varem alustati, seda parem.

that a roll-up-your-sleeves- and-pitch-in mindset,

see kääri käised üles ja hakka pihta suhtumine,

a mindset that says, there's some unpleasant work,

mis õpetab, et on ebameeldivaid töid, mis lihtsalt tuleb ära teha,

someone's got to do it, it might as well be me,

keegi peab neid tegema, mina ka.

a mindset that says,

Suhtumine, et mul on ka oma osa selles,

I will contribute my effort to the betterment of the whole,

et meil kõigil parem elada oleks,

that that's what gets you ahead in the workplace.

siis see on suhtumine, mis aitab oma töös edasi jõuda.

Now, we all know this. You know this.

Me kõik ju teame seda. Sina tead seda ka.

(Applause)

(Aplaus)

Kõik me teame seda, aga siiski ei ole kodutöid arvatud

We all know this, and yet, in the checklisted childhood,

we absolve our kids of doing the work of chores around the house,

eduka lapsepõlve kohustuslike tegevuste nimekirja.

and then they end up as young adults in the workplace

Nii juhtubki, et noored oma esimeses töökohas

eeldavad, et neile antakse kätte tegevuste nimekiri

still waiting for a checklist,

but it doesn't exist,

aga sellist asja pole olemas.

and more importantly, lacking the impulse, the instinct

Veelgi olulisem,

neil pole pealehakkamist ise käised üles käärida ja pihta hakata,

to roll up their sleeves and pitch in

and look around and wonder, how can I be useful to my colleagues?

ise märgata ja näha, kuidas saaks kolleegidele kasulik olla.

How can I anticipate a few steps ahead to what my boss might need?

Kuidas aimata ette, mida ülemusel vaja oleks?

A second very important finding from the Harvard Grant Study

Harvard Grant Study teine suur avastus oli see,

said that happiness in life

et õnn elus sõltub armastusest,

comes from love,

not love of work,

mitte armastusest töötegemise vastu

love of humans:

vaid armastusest inimeste vastu,

our spouse, our partner, our friends, our family.

abikaasa, partneri, sõprade ja pere vastu.

So childhood needs to teach our kids how to love,

Nii et lapsepõlves tuleks lastel õppida armastama

ja nad ei suuda armastada teisi,

and they can't love others if they don't first love themselves,

kui nad kõigepealt ei armasta ennast

ja nad ei hakka armastama iseennast, kui meie neid tingimusteta ei armasta.

and they won't love themselves if we can't offer them unconditional love.

(Applause)

(Aplaus)

Right.

Nii on.

And so,

Selle asemel, et pidevalt muretseda hinnete ja tulemuste pärast,

instead of being obsessed with grades and scores

when our precious offspring come home from school,

kui me armsad lapsed koolis koju tulevad,

or we come home from work,

või me ise töölt koju jõuame,

we need to close our technology, put away our phones,

tuleb panna ära igasugused nutiseadmed ja telefonid,

and look them in the eye

vaadata oma lastele silma

and let them see the joy that fills our faces

ja näidata neile, kui hea meel meil on,

when we see our child for the first time in a few hours.

et nendega jälle kokku saame.

And then we have to say,

Ja siis tuleks küsida:

"How was your day?

Kuidas Su päev läks?

What did you like about today?"

Mis oli Sul täna kõige toredam asi?

And when your teenage daughter says, "Lunch," like mine did,

Ja kui teismeline siis vastab, et lõuna, nagu minu oma ütles,

and I want to hear about the math test,

ja mind huvitab hoopis, kuidas läks matemaatika kontrolltöö, mitte lõunasöök,

not lunch,

you have to still take an interest in lunch.

siis tuleks ikka tunda huvi selle lõunasöögi kohta.

You gotta say, "What was great about lunch today?"

Tuleb küsida, mille poolest see tänane lõuna nii hea oli?

They need to know they matter to us as humans,

On oluline, et nad teaksid, et nad on meile olulised lihtsalt inimestena,

not because of their GPA.

mitte ainult eksamitulemuste põhjal.

All right, so you're thinking, chores and love,

Hea küll, nüüd ilmselt mõtlete, et tore on, kodutööd ja armastus,

that sounds all well and good, but give me a break.

et kõik see on tore, aga mida hekki!

The colleges want to see top scores and grades

Ülikooli jaoks on olulised hinded ja eksamitulemused,

and accolades and awards, and I'm going to tell you, sort of.

tunnustus ja kiituskirjad, see pole mingi uudis, tõepoolest.

Kõige kuulsamad ülikoolid just seda noortelt eeldavad,

The very biggest brand-name schools are asking that of our young adults,

aga häid uudiseid on ka.

but here's the good news.

Contrary to what the college rankings racket would have us believe --

Vastupidiselt sellele, mida ülikoolide edetabeli-diktatuur sunnib meid arvama

(Applause)

(Aplaus)

ei pea tingimata käima just kõige kuulsamates ülikoolides,

you don't have to go to one of the biggest brand name schools

to be happy and successful in life.

et olla elus õnnelik ja edukas.

Happy and successful people went to state school,

Edukad ja õnnelikud inimesed käisid tavalises koolis,

went to a small college no one has heard of,

õppisid kuskil täiesti suvalises väikeses koolis,

went to community college,

käisid oma kodukohajärgses keskkoolis,

went to a college over here and flunked out.

õppisid tavalises ülikoolis ja kukkusid sealt isegi välja.

(Applause)

(Aplaus)

The evidence is in this room, is in our communities,

Siinolijate näitel võib väita, et meie ühiskonnas täpselt nii see ongi.

that this is the truth.

And if we could widen our blinders

Kui avaksime oma silmad ja tunnistaksime,

and be willing to look at a few more colleges,

et tegelikult on olemas teisigi ülikoole,

maybe remove our own egos from the equation,

kui ei püüaks iga hinna eest oma ego upitada,

we could accept and embrace this truth and then realize,

siis võiksime vaadata otsa reaalsusele ja mõista

it is hardly the end of the world

et ei olegi maailma lõpp,

if our kids don't go to one of those big brand-name schools.

kui meie lapsed ei lähegi mõnda eliitülikooli.

And more importantly,

Ja mis veel olulisem.

if their childhood has not been lived according to a tyrannical checklist

kui nad ei pea lapsepõlves rangelt järgima kohustuslikku kava,

then when they get to college,

siis ülikooli jõudes,

whichever one it is,

ükskõik, mis ülikool see ka poleks,

well, they'll have gone there on their own volition,

siis on nad läinud sinna vastavalt oma otsusele,

fueled by their own desire,

kannustatuna oma soovidest ja eelistustest,

capable and ready to thrive there.

olles valmis ja võimelised seal edukad olema.

I have to admit something to you.

Pean teile midagi ära rääkima.

I've got two kids I mentioned, Sawyer and Avery.

Mul on kaks last, keda enne nimetasin, Sawyer ja Avery.

They're teenagers.

Nad on teismelised.

And once upon a time,

Kunagi käitusin ka mina oma Sawyeri ja Averyga

I think I was treating my Sawyer and Avery

like little bonsai trees --

nagu väikeste bonsai puudega.

(Laughter)

(Naer)

that I was going to carefully clip and prune

Tahtsin neid hoolega lõigata ja kärpida,

and shape into some perfect form of a human

et kujundada neist täiuslikud inimolendid.

that might just be perfect enough to warrant them admission

Just nii täiuslikud, et nad saaksid kindlasti sisse

to one of the most highly selective colleges.

mõnda kõige suurema konkursiga ülikooli.

Aga tegeledes tuhandete teiste lastevanemate lastega, olen mõistnud,

But I've come to realize, after working with thousands of other people's kids --

(Laughter)

(Naer)

and raising two kids of my own,

ja kasvades kahte oma last,

et mu lapsed ei ole bonsai puud.

my kids aren't bonsai trees.

They're wildflowers

Nad on metsikud lilled,

of an unknown genus and species --

täiesti tundmatut liiki,

(Laughter)

(Naer)

and it's my job to provide a nourishing environment,

Minu ülesanne on pakkuda neile toetavat keskkonda,

to strengthen them through chores

kasvatada neid tugevamaks koduste toimetuste abil

and to love them so they can love others and receive love

ja armastada neid nii, et nad suudaksid armastada ja armastust vastu võtta,

and the college, the major, the career,

olgu keskkoolis, ülikoolis või tööelus,

that's up to them.

nagu nad ise seda soovivad.

My job is not to make them become what I would have them become,

Minu ülesanne pole teha neist kedagi, kellena mina tahan neid näha,

but to support them in becoming their glorious selves.

vaid pakkuda neile tuge, et nad saaksid kasvada imeliseks iseendaks.

Thank you.

Suur tänu!

(Applause)

(Aplaus)

Aitäh!