Why I put myself in danger to tell the stories of Gaza | Ameera Harouda

Translator: Katrina Kask Reviewer: Aari Lemmik

Hello.

Tere

See on minu esimene reis,

This is my first trip,

first time in life I'm outside of the walls of Gaza.

esimest korda elus olen ma väljaspool Gazat

I'm so happy to be here.

Mul on väga hea meel siin olla.

(Applause)

(Aplaus)

Minu unistus oli saada piloodiks, juhtida lennukit.

My ambition always was to be a pilot, to fly a plane,

to feel free to fly the sky, to touch the sky.

lennata vabalt ja puudutada taevast.

Aga seda ei juhtunud.

But that didn't happen.

Simply, I live in Gaza, there is no airport.

Sest ma elan ju Gazas ja siin ei ole lennujaama.

All borders are closed on every side.

Kõik piirid on igast küljest suletud.

We live in one of the biggest prisons in the world.

Me elame ühes maailma suuremas vanglas.

Ainus asi, mida ma teha saan, on lihtsalt vaadata üles taevasse.

The only thing I can do is just to look up to the sky.

On some days, we are lucky if we have electricity

Mõni päev, kui veab, on meil elektrit neljaks-viieks tunniks

for four or five hours.

Kui on külm, siis me teeme tuld oma maja ees või katustel.

When it's cold, we make a fire on the front or on the roof of our homes.

Mõnikord teeme isegi süüa.

Sometimes we make food, too.

Minu tööks Gazas on organiseerida kõik vajalik saabuvatele ajakirjanikele,

My job in Gaza is to arrange everything for journalists who come to my homeland

to tell the stories about what's going on in Gaza.

et nad saaksid rääkida lugusid sellest, mis toimub Gazas.

Paljudel hommikutel pidin minema piirialale,

Many mornings, I had to go to the border area

et võtta vastu ajakirjanik.

to collect a journalist.

If anything should happen to the journalist,

Kui midagi peaks juhtuma ajakirjanikuga

or if the journalist decides to cover a story

või ajakirjanik otsustab kirjutada teemal,

the government doesn't want us to cover,

mida valitsus ei soovi, et käsitletakse,

võivad sellel olla halvad tagajärjed.

bad things could happen.

Navigating through my country helping journalists,

Oma maal ringi liikudes ja aidates ajakirjanikke,

filmitegijaid ja uudiste meeskondi teen ma oma tööd.

filmmakers, news crews, is my working life.

Ma usun, et minu edu põhineb suhete loomises

I believe my success comes from building a relationship

mitte ainult ajakirjanike ja uudistiime vahendades,

not only with journalists and the news crews,

vaid samuti Gaza sektori kogukondade vahel.

but also with the communities in the Gaza Strip.

These communities who don't want their stories to be told,

Need kogukonnad, kes ei soovi, et nende lugudest räägitakse,

I never looked to them as stories or numbers.

ma ei ole neid kunagi pidanud pelgalt lugudeks või arvudeks,

But like me, they are human beings.

sest nad on samasugused inimesed nagu mina.

I have built up many relationships over 10 years.

Ma olen 10 aasta jooksul ehitanud üles palju suhteid.

And guess what?

Ja arvake, mis?

This gives me the chance to get access to people,

See annab mulle võimaluse jõuda inimesteni,

to stories that others can't.

lugudeni, milleni teised ei jõua.

In some certain situations, I feel, as a woman, I have more power.

Mõnes olukorras tunnen, et naisena on mul rohkem võimu.

Many male journalists in my society,

Meie paljud meesajakirjanikud

they want to cover a story about drug addiction in my country.

tahavad teha lugusid riigis levinud uimastisõltuvusest.

That problem started when the Gaza tunnel was being built.

See probleem sai alguse, kui ehitati ehitama Gaza tunnelit.

With the siege on Gaza,

Gaza piiramise ajal

tunnels brought people all the basic needs

toodi tunnelite kaudu inimestele hädavajalikku

like food, building material, other stuff we needed.

nagu toitu, ehitusmaterjali ja muud vajalikku.

But not anymore, because the Egyptian side flooded them up with water

Enam paraku mitte, sest Egiptus ujutas need veega üle

and they are not working anymore.

ja neid ei saa enam kasutada.

Drugs were being smuggled,

Smugeldati uimasteid

and many young people got addicted, too.

ja paljud noored jäid sõltuvusse.

In the tradition of the Palestinian society,

Palestiina ühiskonna tavade kohaselt

on meestel keelatud siseneda teiste majapidamisse.

it's forbidden for men to enter the household.

Seetõttu meesajakirjanikud ei saanud lugusid.

So, no male journalists get the story.

But I did.

Aga mina sain.

I have a wonderful husband,

Mul on imeline abikaasa,

a wonderful husband who supports me

abikaasa, kes toetab mind

despite all the criticism he gets from the society.

hoolimata ühiskonna hukkamõistust.

He's at home now with my two kids,

Ta on hetkel kodus koos mu kahe lapsega,

and I have another one that's growing in here.

ja üks on mul siin kasvamas.

(Applause)

(Aplaus)

When I'm working, I call him every two hours,

Kui ma olen tööl, siis helistan talle iga kahe tunni järel,

and he knows if he doesn't hear from me,

ja ta teab, et kui ma endast märku ei anna,

he should call my contact,

siis peaks ühendust võtma mu kontaktiga,

the one who gives me access to the story,

sellele, kes võimaldab mul jõuda lugudeni,

which is the one who I trust.

ta on see, keda ma usaldan.

One of the times in Gaza,

Ükskord Gazas,

during the kidnapping of the British journalist Alan Johnston,

Briti ajakirjaniku Alan Johnstoni röövimise ajal,

palus üks Ameerika ajakiri mul korraldada kokkusaamine

I was asked by an American magazine

to set up a meeting with the kidnappers in Gaza, and I did.

inimröövijatega Gazas

ja seda ma tegin.

The journalist covering the story and I

Ajakirjanikku, kes seda lugu tegi, ja mind

were asked to meet outside of his hotel.

paluti tulla välja hotelli juurde.

They came, they picked us up in a black van with black windows,

Nad tulid tumedate klaasidega musta minibussiga ja võtsid meid peale,

they were wearing masks on that day.

sel päeval kandsid nad musti maske.

And they drove us away, far away in the middle of a field.

Nad viisid meid ära kaugele, kaugele keset kõrbe.

They took our cell phones

Nad võtsid ära meie mobiilid

and we did the interview with the kidnapper outside in that field.

ja me tegime intervjuu inimröövijaga sealsamas kõrbes.

Ma kartsin väga sellel päeval,

I was so scared that day,

a day I will never forget.

see on päev, mida ma iialgi ei unusta.

So, why do I do what I do?

Niisiis, miks ma teen seda, mida ma teen?

I do it because I believe if I didn't,

Ma teen seda, sest ma usun, et kui mina seda ei teeks,

a huge part of the story about Gaza will be missing.

siis oleks suur osa Gaza loost puudu.

There are some more stories I could tell you about my country.

Mul on veel mitmeid lugusid, mida ma võiksin Gazast rääkida

And not all of them are bad.

ja kõik need ei olegi negatiivsed.

I love my country, despite the terrible situation we live in --

Ma armastan oma maad hoolimata kohutavast olukorrast,

milles me elame - piiramine, vaesus, töötus -

siege, poverty, unemployment --

but there is life.

aga elatakse ju ikka.

There are people who are dreamers and amazing people full of energy.

Meil on unistada oskajaid ja imelisi energiat täis inimesi

We have wonderful music, and a great music school.

Meil on imeilus muusika, ja hea muusikakool.

We have parkour dancers who dance in the rubble of their homes.

Meil on parkuuri-tantsijad, kes tantsivad oma kodude varemetel.

And Gaza is the only place in the Arab world

Ja Gaza on ainus koht araabiamaades,

where Muslims and Christians live in strong brotherhood.

kus moslemid ja kristlased elavad vennalikult koos.

(Aplaus)

(Applause)

During the time of war,

Sõja ajal oli minu jaoks kõige raskem

the hardest part for me is leaving the house early in the morning,

lahkuda kodust varahommikul,

leaving my children.

jätta oma lapsed.

I take a picture of them everyday

Ma teen neist foto igal hommikul

sest ma iial ei tea, kas ma jõuan nendeni tagasi.

because I never know if I will make it back to them.

Being a fixer and a journalist is difficult and dangerous in Gaza.

Olla vahendaja ja ajakirjanik Gazas on väga raske ja ohtlik.

But when I hear the sound of the shelling or the sound of the bombing,

Aga kui ma kuulen laske või pommi lõhkemist,

I just head straight toward it,

suundun ma otsejoones selle suunas,

because I want to be there first,

sest ma tahan olla seal esimesena,

because these stories should be told.

sest neid lugusid peab rääkima.

When my children were small and we heard the sound of the war,

Kui mu lapsed olid väikesed ja me kuulsime sõja hääli,

I used to tell them that they were fireworks.

siis ma ütlesin neile, et see on ilutulestik.

Now they are older, they understand.

Nüüd nad suuremad ja saavad aru.

I do have terrible nightmares

Mul näen hirmsaid õudusunenägusid

because of all that I witnessed during war times,

sellest, mida olen sõjaajal pealt näinud.

especially these lifeless bodies of young children.

Eriti väikeste laste elutud kehad.

I still remember a little girl, her name is Hala.

Ma siiani mäletan ühte väikest tüdrukut, kelle nimi on Hala.

She's the only survivor from her family.

Ta on oma perest ainuke ellujääja.

Her picture will be with me forever.

Tema pilt jääb minuga igaveseks.

I will never forget her.

Ma ei unusta teda iial.

I'm proud that I can stand here and be here today with you.

Ma olen uhke, et ma saan täna seista siin ja olla teiega.

Ma olen uhke, et saan rääkida teile nii kurbi kui rõõmsaid lugusid.

I'm proud that I can tell you stories, sad and happy,

stories about my small corner of the world, Gaza.

Lugusid minu väikesest nurgast maailmas - Gazast.

I'm proud that I am the first female fixer working in Gaza.

Ma olen uhke, et ma olen esimene naissoost vahendaja, kes töötab Gazas.

And the funny thing is they call me Mr. Rambo in Gaza.

Hea nali on aga selles, et Gazas kutsutakse mind Mr. Ramboks.

(Laughter)

(Naer)

I hope one day, I will get the chance to tell the stories of all other women,

Ma loodan, et ühel heal päeval avaneb mul võimalus

rääkida lugusid kõikidest teistest naistest,

all other amazing women I know in my country.

imelistest naistest, keda ma Gazas tean.

I hope that one day I can help other women in my country

Ma loodan, et ühel päeval ma saan aidata teisi Gaza naisi

saama vahendajateks nagu mina.

to be fixers like me.

And of course sometimes, I feel I can't do this work anymore,

Loomulikult ma tunnen vahel, et ma ei jaksa rohkem seda tööd teha,

it's just too much for me.

et seda on lihtsalt minu jaoks liiga palju.

But I remember these words:

Aga ma mäletan neid sõnu:

"Don't limit your challenge, but challenge your limit.

"Ära sea piire oma väjakutsetele, vaid pane proovile oma piirid.

Don't allow others to stand in front of your dreams."

Ära lase teistel takistada oma unistuste täitumist."

Thank you.

Aitäh!

(Applause)

(Aplaus)