Connected, but alone? | Sherry Turkle

Translator: Carl-Martin Keerberg Reviewer: Karl Hein

Just a moment ago,

Just hetk tagasi,

my daughter Rebecca texted me for good luck.

saatis mu tütar Rebecca mulle hea õnne jaoks sõnumi.

Her text said,

Ta sõnum ütles:

"Mom, you will rock."

''Ema, sa rokid.''

I love this.

Ma armastan seda.

Getting that text

Selle sõnumi saamine

was like getting a hug.

oli nagu kallistus.

And so there you have it.

Nii ta on.

I embody

Ma kehastan

the central paradox.

keskset paradoksi.

I'm a woman

Ma olen naine,

who loves getting texts

kes armastab sõnumite saamist,

who's going to tell you

kes ütleb teile,

that too many of them can be a problem.

et liiga palju neid võib olla probleem.

Actually that reminder of my daughter

Tegelikult see meeldetuletus mu tütrest

brings me to the beginning of my story.

toob mind mu loo algusesse.

1996, when I gave my first TEDTalk,

1996, kui esitasin oma esimese TED kõne,

Rebecca was five years old

oli Rebecca viieaastane

and she was sitting right there

ja ta istus sealsamas,

in the front row.

esireas.

I had just written a book

Ma olin just kirjutanud raamatu,

that celebrated our life on the internet

mis ülistas meie elu internetis

and I was about to be on the cover

ja ma olin kohe olemas

of Wired magazine.

Wired ajakirja kaanel.

In those heady days,

Neil põnevail päevil

we were experimenting

olime me katsetamas

with chat rooms and online virtual communities.

jututubade ja online virtuaalsete kogukondadega.

We were exploring different aspects of ourselves.

Me olime uurimas iseenese erinevaid külgi.

And then we unplugged.

Ja siis me ühendusime lahti.

I was excited.

Ma olin elevil.

And, as a psychologist, what excited me most

Ja psühholoogina imestas mind kõige rohkem

was the idea

idee,

that we would use what we learned in the virtual world

et me kasutaks

about ourselves, about our identity,

enda kohta, enda identiteedi kohta virtuaalmaailmas õpitut,

to live better lives in the real world.

et elada paremat elu päris maailmas.

Now fast-forward to 2012.

Nüüd hüpe aastasse 2012.

I'm back here on the TED stage again.

Ma olen taas tagasi siin TED laval.

My daughter's 20. She's a college student.

Mu tütar on 20. Ta on kõrgkooliõpilane.

She sleeps with her cellphone,

Ta magab koos oma mobiiltelefoniga,

so do I.

nagu ka mina.

And I've just written a new book,

Ja ma olen just kirjutanud uue raamatu,

but this time it's not one

kuid seekord ei ole see raamat,

that will get me on the cover

mis viiks mind ajakirja

of Wired magazine.

Wired kaanele.

So what happened?

Mis siis juhtus?

I'm still excited by technology,

Ma olen siiani tehnoloogiast huvitatud,

but I believe,

kuid ma usun,

and I'm here to make the case,

et ma olen siin selleks, et selgitada,

that we're letting it take us places

et me laseme sellel meid viia kohtadesse,

that we don't want to go.

kuhu me ei taha minna.

Over the past 15 years,

Viimase 15 aasta jooksul

I've studied technologies of mobile communication

olen ma uurinud mobiilse suhtlemise tehnoloogiaid

and I've interviewed hundreds and hundreds of people,

ja ma olen intervjueerinud sadu ja sadu inimesi,

young and old,

noori ja vanu

about their plugged in lives.

nende võrku ühendatud elude kohta.

And what I've found

Ja ma olen leidnud,

is that our little devices,

et meie väikesed seadmed,

those little devices in our pockets,

need väikesed seadmed meie taskutes,

are so psychologically powerful

on psühholoogiliselt nii võimsad,

that they don't only change what we do,

et nad mitte ainult ei muuda seda, mida me teeme,

they change who we are.

vaid ka seda, kes me oleme.

Some of the things we do now with our devices

Mõned asjad, mida teeme praegu oma seadmetega

are things that, only a few years ago,

on asjad, mis vaid paar aastat tagasi

we would have found odd

oleks me leidnud veidrad

or disturbing,

või häirivad,

but they've quickly come to seem familiar,

kuid nad on hakanud kiiresti tunduma tuttavatena

just how we do things.

kuidas me teeme asju.

So just to take some quick examples:

Et võtta mõned kiired näited:

People text or do email

Inimesed saadavad sõnumeid või e-kirju

during corporate board meetings.

ettevõtte juhatuse koosolekute ajal.

They text and shop and go on Facebook

Nad saadavad sõnumeid ja shoppavad ja käivad Facebookis

during classes, during presentations,

tundide ajal, esitluste ajal,

actually during all meetings.

tegelikult kõigi kohtumiste ajal.

People talk to me about the important new skill

Inimesed räägivad minuga uuest tähtsast

of making eye contact

silma vaatamise oskusest

while you're texting.

sõnumi saatmise ajal.

(Laughter)

(Naer)

People explain to me

Inimesed seletavad mulle,

that it's hard, but that it can be done.

et see on raske, kuid seda on võimalik teha.

Parents text and do email

Vanemad saadavad sõnumeid ja e-kirju

at breakfast and at dinner

hommiku- ja õhtusöögil,

while their children complain

samal ajal kui nende lapsed kurdavad,

about not having their parents' full attention.

et neil ei ole oma vanemate täielikku tähelepanu.

But then these same children

Kuid need samad lapsed

deny each other their full attention.

keelavad üksteisele oma täielikku tähelepanu.

This is a recent shot

See on hiljutine kaader

of my daughter and her friends

mu tütrest ja ta sõpradest

being together

koos olemas

while not being together.

mitte koos olemise ajal.

And we even text at funerals.

Ja me saadame sõnumeid isegi matustel.

I study this.

Mina uurin seda.

We remove ourselves

Me eemaldame ennast

from our grief or from our revery

oma muredest või oma mõtisklustest

and we go into our phones.

ja me lähme oma telefonidesse.

Why does this matter?

Miks on see tähtis?

It matters to me

Mulle on see tähtis,

because I think we're setting ourselves up for trouble --

sest ma arvan, et me tõmbame endale muresid kaela-

trouble certainly

kindlasti muresid

in how we relate to each other,

üksteisega sidumisega,

but also trouble

kuid samuti muresid

in how we relate to ourselves

iseenesega sidumisega

and our capacity for self-reflection.

ja meie enesepeegeldusvõimega.

We're getting used to a new way

Me harjume uue viisiga

of being alone together.

olla koos teistega üksi.

People want to be with each other,

Inimesed tahavad olla üksteisega,

but also elsewhere --

kuid samuti mujal-

connected to all the different places they want to be.

ühendatud kõikidesse kohtadesse, kus nad olla tahavad.

People want to customize their lives.

Inimesed tahavad oma elusid kohandada.

They want to go in and out of all the places they are

Nad tahavad siseneda ja väljuda kohtadest, kus nad on,

because the thing that matters most to them

sest neile loeb kõige enam

is control over where they put their attention.

kontroll selle üle, kuhu nad pööravad oma tähelepanu.

So you want to go to that board meeting,

Niisiis, sa tahad minna koosolekule,

but you only want to pay attention

kuid sa tahad pöörata tähelepanu ainult

to the bits that interest you.

asjadele, mis sind huvitavad.

And some people think that's a good thing.

Ning mõned inimesed arvavad, et see on hea asi.

But you can end up

Kuid sa võid lõpetada

hiding from each other,

üksteise eest peitmisega,

even as we're all constantly connected to each other.

isegi kui me oleme kõik pidevalt üksteisega ühendatud.

A 50-year-old business man

50-aastane ärimees

lamented to me

kurtis mulle,

that he feels he doesn't have colleagues anymore at work.

et ta tunneb, et tal ei ole enam töö juures kolleege.

When he goes to work, he doesn't stop by to talk to anybody,

Kui ta läheb tööle, siis ta ei peatu, et kellegagi rääkida,

he doesn't call.

ta ei pea ühendust.

And he says he doesn't want to interrupt his colleagues

Ja ta ütleb, et ta ei taha segada oma töökaaslasi,

because, he says, "They're too busy on their email."

sest tema väitel on nad liiga hõivatud e-kirjadega.

But then he stops himself

Kuid siis ta katkestab ennast

and he says, "You know, I'm not telling you the truth.

ja ütleb: ''Teate, ma ei räägi teile tõtt.

I'm the one who doesn't want to be interrupted.

Mina olen see, kes ei taha, et teda segataks.

I think I should want to,

Ma arvan, et ma peaks tahtma,

but actually I'd rather just do things on my Blackberry."

kuid tegelikult ma pigem lihtsalt toimetan oma Blacberryga.''

Across the generations,

Läbi põlvkondade

I see that people can't get enough of each other,

näen ma, et inimestel ei saa üksteisest küllalt

if and only if

kui ja ainult kui

they can have each other at a distance,

nad saavad olla üksteisest kaugusel,

in amounts they can control.

mida nad saavad kontrollida

I call it the Goldilocks effect:

Ma kutsun seda Goldilocksi effektiks:

not too close, not too far,

mitte liiga lähedal, mitte liiga kaugel,

just right.

täpselt õigesti.

But what might feel just right

Kuid mis võib tunduda täpselt õige

for that middle-aged executive

sellele keskealisele juhatajale

can be a problem for an adolescent

võib olla probleem noorukile

who needs to develop face-to-face relationships.

kes peab arendama näost-näkku suhteid.

An 18-year-old boy

18-aastane poiss,

who uses texting for almost everything

kes kasutab sõnumite saatmist peaaegu iga asja jaoks

says to me wistfully,

ütleb mulle nukralt:

"Someday, someday,

Ühel päeval, ühel päeval,

but certainly not now,

kuid kindlasti mitte praegu

I'd like to learn how to have a conversation."

tahaksin ma õppida kuidas pidada vestlust.''

When I ask people

Kui ma küsin inimestelt:

"What's wrong with having a conversation?"

''Mis on vestluse pidamisel viga?''

People say, "I'll tell you what's wrong with having a conversation.

Ütlevad inimesed: ''Ma räägin teile, mis on vestluse pidamisel viga.

It takes place in real time

See võtab aset reaalajas

and you can't control what you're going to say."

ja sa ei saa kontrollida, mida sa ütled.''

So that's the bottom line.

Niisiis see on lõpptulem.

Texting, email, posting,

Sõnumite saatmine, e-kirjade saatmine, postitamine.

all of these things

Kõik need asjad

let us present the self as we want to be.

lasevad meil end esitleda nii, nagu me seda tahame.

We get to edit,

Me saame muuta

and that means we get to delete,

ja see tähendab, et me saame kustutada

and that means we get to retouch,

ja see tähendab, et me saame viimistleda

the face, the voice,

nägu, häält,

the flesh, the body --

liha, keha-

not too little, not too much,

mitte liiga vähe, mitte liiga palju,

just right.

täpselt õigesti.

Human relationships

Inimsuhted

are rich and they're messy

on külluslikud ja segased

and they're demanding.

ning nõudlikud.

And we clean them up with technology.

Ja me korrastame neid tehnoloogiaga.

And when we do,

Ja kui me korrastame,

one of the things that can happen

siis üks asi, mis võib juhtuda

is that we sacrifice conversation

on see, et me ohverdame vestluse

for mere connection.

palja ühendatuse vastu.

We short-change ourselves.

Me tüssame pksteist.

And over time,

Ning aja jooksul

we seem to forget this,

näime me seda unustavat

or we seem to stop caring.

või mitte hoolivat.

I was caught off guard

Mind üllatas

when Stephen Colbert

Stephen Colbert

asked me a profound question,

kui ta küsis minult sügavamõttelise küsimuse,

a profound question.

sügavamõttelise küsimuse.

He said, "Don't all those little tweets,

Ta ütles: ''Kas kõik need väikesed säutsumised,

don't all those little sips

kõik need väikesed

of online communication,

online suhtlemise tilgad

add up to one big gulp

ei moodusta üht suurt suutäit

of real conversation?"

päris vestlust?''

My answer was no,

Minu vastus oli ei,

they don't add up.

nad ei moodusta.

Connecting in sips may work

Ühendumine tilgakestega võib töötada

for gathering discrete bits of information,

diskreetsete informatsioonijupikeste kogumiseks,

they may work for saying, "I'm thinking about you,"

võib töötada ütlemiseks: ''Ma mõtlen sinust.''

or even for saying, "I love you," --

Või isegi ütlemiseks: ''Ma armastan sind.''-

I mean, look at how I felt

vaadake kuidas mina end tundsin

when I got that text from my daughter --

kui ma sain selle sõnumi oma tütrelt-

but they don't really work

kuid tegelikult see ei tööta

for learning about each other,

üksteise kohta õppimiseks,

for really coming to know and understand each other.

tõesti üksteisest tundma- ja arusaamiseks.

And we use conversations with each other

Ning me kasutame vestlusi üksteisega

to learn how to have conversations

õppimaks kuidas pidada vestlusi

with ourselves.

iseendaga.

So a flight from conversation

Seega põgenemine vestlusest

can really matter

võib tõesti tähtis olla,

because it can compromise

sest see võib ohtu seada

our capacity for self-reflection.

meie enesepeegeldusvõime.

For kids growing up,

Üles kasvavatele lastele

that skill is the bedrock of development.

on see oskus arengu aluseks.

Over and over I hear,

Ma kuulen rohkem ja rohkem:

"I would rather text than talk."

''Ma parem saadaksin sõnumi kui räägiksin.''

And what I'm seeing

Ja mida ma näen

is that people get so used to being short-changed

on see, et inimesed harjuvad olema tüssatud

out of real conversation,

päris vestlusega,

so used to getting by with less,

nii harjunud olema vähema saamisega,

that they've become almost willing

et nad on peaaegu valmis

to dispense with people altogether.

loobuma inimestest täiesti.

So for example,

Niisiis näiteks

many people share with me this wish,

paljud inimesed jagavad minuga unistust,

that some day a more advanced version of Siri,

et ühel päeval rohkem arenenud versioon Sirist,

the digital assistant on Apple's iPhone,

Apple'i iPhone'i digitaalsest assistendist,

will be more like a best friend,

on rohkem nagu parim sõber,

someone who will listen

keegi kes kuulab

when others won't.

kui teised ei kuula.

I believe this wish

Ma usun, et see soov

reflects a painful truth

peegeldab valusat tõde,

that I've learned in the past 15 years.

mida ma olen kogenud viimase 15 aasta jooksul.

That feeling that no one is listening to me

See tunne, et mitte keegi ei kuula mind

is very important

on väga tähtis

in our relationships with technology.

meie suhetes tehnoloogiaga.

That's why it's so appealing

Sellepärast ongi nii ahvatlev

to have a Facebook page

omada Facebook'i lehte

or a Twitter feed --

või Twitteri voogu-

so many automatic listeners.

nii palju automaatseid kuulajaid.

And the feeling that no one is listening to me

Ja tunne, et mitte keegi ei kuula mind

make us want to spend time

paneb meid tahtma veeta aega

with machines that seem to care about us.

masinatega, mis näivad meist hoolivat.

We're developing robots,

Me arendame roboteid-

they call them sociable robots,

neid kutsutakse seltsivateks robotiteks-

that are specifically designed to be companions --

mis on just disainitud olema kaaslasteks-

to the elderly,

eakatele,

to our children,

meie lastele,

to us.

meile endale.

Have we so lost confidence

Kas me oleme kaotanud kindluse,

that we will be there for each other?

et me oleme üksteise jaoks olemas?

During my research

Minu uurimustöö ajal

I worked in nursing homes,

töötasin ma hooldekodudes

and I brought in these sociable robots

ja ma tõin sinna need seltsivad robotid,

that were designed to give the elderly

mis olid disainitud andma eakatele

the feeling that they were understood.

tunde, et neid mõistetakse.

And one day I came in

Ning ühel päeval, kui ma tulin,

and a woman who had lost a child

naine kes oli kaotanud lapse,

was talking to a robot

rääkis hülge

in the shape of a baby seal.

kujulise robotiga.

It seemed to be looking in her eyes.

See näis ta silmadesse vaatavat.

It seemed to be following the conversation.

See näis vestlust järgivat.

It comforted her.

See lohutas teda.

And many people found this amazing.

Ning paljud inimesed leidsid, et see on hämmastav.

But that woman was trying to make sense of her life

Kuid see naine üritas mõtestada oma elu

with a machine that had no experience

masinale, millel polnud kogemust

of the arc of a human life.

inimese elukaarega.

That robot put on a great show.

See robot esitas suurepärase etteaste.

And we're vulnerable.

Ning me oleme haavatavad.

People experience pretend empathy

Inimesed kogevad teeseldud empaatiat

as though it were the real thing.

justkui oleks see päris.

So during that moment

Niisiis sellel hetkel

when that woman

kui see naine

was experiencing that pretend empathy,

koges seda teeseldud empaatiat,

I was thinking, "That robot can't empathize.

mõtlesin ma: '' See robot ei saa aru saada.

It doesn't face death.

See ei puutu kokku surmaga.

It doesn't know life."

See ei mõista elu.''

And as that woman took comfort

Ja kui see naine sai lohutust

in her robot companion,

oma robot-kaaslaselt,

I didn't find it amazing;

ei leidnud ma, et see on hämmastav;

I found it one of the most wrenching, complicated moments

ma leidsin selle üheks kõige !!!!!!!!!, keerulisemaks hetkeks

in my 15 years of work.

mu 15 aasta töös.

But when I stepped back,

Kuid kui ma sammusin tagasi,

I felt myself

tundisn ma ennast

at the cold, hard center

külmas, kõvas

of a perfect storm.

tormi keskpunktis

We expect more from technology

Me ootame rohkem tehnoloogialt

and less from each other.

ja vähem üksteiselt.

And I ask myself,

Ning ma küsin endalt:

"Why have things come to this?"

''Miks on asjad selleni jõudnud?''

And I believe it's because

Ning ma usun, et see on sellepärast,

technology appeals to us most

et tehnoloogia ahvatleb meid kõige enam

where we are most vulnerable.

seal, kus me oleme kõige haavatavamad.

And we are vulnerable.

Ning me oleme haavatavad.

We're lonely,

Me oleme üksikud,

but we're afraid of intimacy.

kuid me kardame lähedust.

And so from social networks to sociable robots,

Ja nii sotsiaalvõrgustikest seltsivate robotiteni,

we're designing technologies

disainime me tehnoloogiaid,

that will give us the illusion of companionship

mis loovad meile illusiooni seltskonnast

without the demands of friendship.

ilma sõpruse nõueteta.

We turn to technology to help us feel connected

Me pöördume tehnoloogia poole, et aidata meil tunda ühendatud

in ways we can comfortably control.

viisidel, mida me saame mugavalt kontrollida,

But we're not so comfortable.

Kuid meil ei ole nii väga mugav.

We are not so much in control.

Me ei kontrolli nii väga.

These days, those phones in our pockets

Neil päevil, need telefonid meie taskutes

are changing our minds and hearts

muudavad meie meeli ja südameid,

because they offer us

sest nad pakuvad meile

three gratifying fantasies.

kolme meeldivat fantaasiat.

One, that we can put our attention

Esiteks, me saame suunata oma tähelepanu

wherever we want it to be;

kuhuiganes me tahame, et see oleks;

two, that we will always be heard;

teiseks, meid kuuldakse alati;

and three, that we will never have to be alone.

ja kolmandaks, me ei pea olema kunagi üksi.

And that third idea,

Ja see kolmas idee,

that we will never have to be alone,

et me ei pea kunagi olema üksi,

is central to changing our psyches.

on keskne meie psüühika muutmisel.

Because the moment that people are alone,

Sest momendil, kui inimesed on üksi,

even for a few seconds,

isegi mõneks sekundiks,

they become anxious, they panic, they fidget,

muutuvad nad rahutuks, nad paanitsevad, nad nihelevad,

they reach for a device.

nad haaravad seadme järele.

Just think of people at a checkout line

Lihtsalt mõelge vaid inimestele poejärjekorras

or at a red light.

või punase tule taga.

Being alone feels like a problem that needs to be solved.

Üksi olemine tundub nagu probleem, mis vajab lahendamist.

And so people try to solve it by connecting.

Ja inimesed üritavad seda lahendada ühendumisega.

But here, connection

Kuid siin, ühendatus

is more like a symptom than a cure.

on pigem sümptom kui ravi.

It expresses, but it doesn't solve,

See avaldab, kuid ei lahenda

an underlying problem.

põhiprobleemi.

But more than a symptom,

Pigem nagu sümptom,

constant connection is changing

pidev ühendatus muudab

the way people think of themselves.

viisi kuidas inimesed endast mõtlevad.

It's shaping a new way of being.

See kujundab uut olemise viisi.

The best way to describe it is,

Parim viis seda kirjeldada on, et

I share therefore I am.

ma jagan, järelikult ma olen olemas.

We use technology to define ourselves

Me kasutame tehnoloogiat, et ennast defineerida

by sharing our thoughts and feelings

läbi oma mõtete ja tunnete jagamisega

even as we're having them.

isegi samal ajal kui me neid kogeme.

So before it was:

Niisiis enne oli:

I have a feeling,

Mul on tunne,

I want to make a call.

ma tahan helistada.

Now it's: I want to have a feeling,

Praegu on: Ma tahan, et mul oleks tunne,

I need to send a text.

ma pean saatma sõnumi.

The problem with this new regime

Probleem selle uue

of "I share therefore I am"

''Ma jagan järelikult ma olen olemas''

is that, if we don't have connection,

on, et kui meil ei ole ühendust,

we don't feel like ourselves.

siis me ei tunne nagu meie ise.

We almost don't feel ourselves.

Me peaaegu ei tunneta endit.

So what do we do? We connect more and more.

Niisiis mida me teeme? Me ühendume aina rohkem ja rohkem.

But in the process,

Kuid selle käigus

we set ourselves up to be isolated.

me eraldume üksteisest.

How do you get from connection to isolation?

Kuidas sa saad ühendatusest äralõigatuseni?

You end up isolated

Sa lõpetad äralõigatuna

if you don't cultivate the capacity for solitude,

kui sa ei arenda üksi olemise võimet,

the ability to be separate,

võimet olla eraldi,

to gather yourself.

ennast koguda.

Solitude is where you find yourself

Üksindus on koht kus sa leiad end nii,

so that you can reach out to other people

et sa saad teiste inimeste poole küünitada

and form real attachments.

ja luua tõelisi sidemeid.

When we don't have the capacity for solitude,

Kui meil ei ole võimet üksinduse jaoks,

we turn to other people in order to feel less anxious

pöördume me teiste inimeste poole, et tunda vähem rahutud

or in order to feel alive.

või et tunda end elusana.

When this happens,

Kui see juhtub,

we're not able to appreciate who they are.

siis ei ole me võimelised hindama seda, kes nad on.

It's as though we're using them

Me justkui kasutaks neid

as spare parts

varuosadena,

to support our fragile sense of self.

et toetada meie õrna enese tajumist.

We slip into thinking that always being connected

Me libiseme mõttesse, et alati ühendatud olemine

is going to make us feel less alone.

teeb meid vähem üksikuks.

But we're at risk,

Kuid me oleme ohus,

because actually it's the opposite that's true.

sest tegelikukt on tõde vastupidine.

If we're not able to be alone,

Kui me ei ole võimelised olema üksi,

we're going to be more lonely.

siis me saame olema rohkem üksikud.

And if we don't teach our children to be alone,

Ning kui me ei õpeta oma lastele üksi olemist,

they're only going to know

siis saavad nad ainult teada

how to be lonely.

kuidas olla üksik.

When I spoke at TED in 1996,

Kui ma kõnelesid TED-il 1996. aastal,

reporting on my studies

andes aru oma uuringutest

of the early virtual communities,

varaste virtuaalkogukondade kohta,

I said, "Those who make the most

ütlesin ma: ''Need kes kasutavad kõige rohkem

of their lives on the screen

arvutimaailma võimalusi

come to it in a spirit of self-reflection."

on võimelised enesepeegelduseks.''

And that's what I'm calling for here, now:

Ja see on minu tänane üleskutse:

reflection and, more than that, a conversation

peegeldus ja veel enam vestlus

about where our current use of technology

sellest, kuhu meie praegune tehnoloogiakasutus

may be taking us,

võib meid viia,

what it might be costing us.

mida võib see meile maksma minna.

We're smitten with technology.

Me oleme armunud tehnoloogiasse.

And we're afraid, like young lovers,

Ning me kardame, nagu noored armunud,

that too much talking might spoil the romance.

et liigne rääkimine võib romantika ära rikkuda.

But it's time to talk.

Kuid on aeg rääkida.

We grew up with digital technology

Me kasvasime üles digitaalse tehnoloogiaga

and so we see it as all grown up.

ja seega näeme me seda täiesti valmina.

But it's not, it's early days.

Kuid see ei ole, see on algusfaasis.

There's plenty of time

Meil on küülalt aega,

for us to reconsider how we use it,

et kaaluda kuidas me seda kasutame,

how we build it.

kuidas me seda konstrueerime.

I'm not suggesting

Ma ei pane ette,

that we turn away from our devices,

et me pöörame selja oma seadmetele,

just that we develop a more self-aware relationship

vaid et me arendaks rohkem eneseteadlikku suhte

with them, with each other

nendega, üksteisega

and with ourselves.

ja iseendaga.

I see some first steps.

Ma näen mõningasi esimesi samme.

Start thinking of solitude

Hakake mõtlema üksindusest

as a good thing.

kui heast asjast.

Make room for it.

Looge selle jaoks ruumi.

Find ways to demonstrate this

Leidke viise selle selgitamiseks

as a value to your children.

kui väärtust oma lastele.

Create sacred spaces at home --

Looge kodus puutumatud paigad kodus-

the kitchen, the dining room --

köök, söögituba-

and reclaim them for conversation.

ja taastage need vestluse jaoks.

Do the same thing at work.

Tehke sedasama tööl.

At work, we're so busy communicating

Me oleme tööl nii hõivatud suhtlemisega,

that we often don't have time to think,

et meil ei ole tihti aega mõtlemiseks,

we don't have time to talk,

meil pole aega rääkimiseks

about the things that really matter.

asjadest, mis tegelikult loevad.

Change that.

Muutke seda.

Most important, we all really need to listen to each other,

Mis kõige tähtsam, me kõik peame tõesti kõik üksteist kuulama,

including to the boring bits.

kaasa arvatud ka igavaid asju.

Because it's when we stumble

Sest kui me vääratame

or hesitate or lose our words

või kõhkleme või kaotame oma sõnad,

that we reveal ourselves to each other.

paljastame me endit üksteisele.

Technology is making a bid

Tehnoloogia pakub

to redefine human connection --

inimühenduste redefineerimist-

how we care for each other,

kuidas me hoolime üksteisest,

how we care for ourselves --

kuidas me hoolime iseendist-

but it's also giving us the opportunity

kuid see annab ka meile võimaluse

to affirm our values

kinnitada oma väärtusi

and our direction.

ja oma sihti.

I'm optimistic.

Ma olen optimistlik.

We have everything we need to start.

Meil on kõik mida vaja, et alustada.

We have each other.

Me oleme teineteisel olemas.

And we have the greatest chance of success

Ja meil on suurim võimalus saavutada edu

if we recognize our vulnerability.

kui me saame aru oma haavatavusest.

That we listen

Kui me kuulame

when technology says

mida tehnoloogia ütleb,

it will take something complicated

siis see võtab midagi keerulist

and promises something simpler.

ja lubab midagi lihtsamat.

So in my work,

Niisiis minu töös

I hear that life is hard,

kuulen ma, et elu on raske,

relationships are filled with risk.

suhted on täidetud riskiga.

And then there's technology --

Ja siis on tehnoloogia-

simpler, hopeful,

lihtsam, lootustandev,

optimistic, ever-young.

optimistlik, iginoor.

It's like calling in the cavalry.

See on nagu ratsaväe kutsumine.

An ad campaign promises

Reklaamikampaania lubab,

that online and with avatars,

et onlines ja avataridega,

you can "Finally, love your friends

saad sa ''Lõpuks armastada oma sõpru,

love your body, love your life,

armastada oma keha, armastada oma elu,

online and with avatars."

onlines ja avataridega-''

We're drawn to virtual romance,

Me oleme tõmmatud arvutimängude romantikasse,

to computer games that seem like worlds,

mis näevad välja nagu maailmad,

to the idea that robots, robots,

mõtlemisse, et robotid, robotid

will someday be our true companions.

on ühel päeval meie tõelised kaaslased.

We spend an evening on the social network

Me veedame õhtu sotsiaalvõrgustikus

instead of going to the pub with friends.

sõpradega pubisse minemise asemel.

But our fantasies of substitution

Kuid meie asendamise fantaasiad

have cost us.

on läinud meile maksma.

Now we all need to focus

Nüüd peame me kõik fookusesse seadma

on the many, many ways

paljud, paljud viisid,

technology can lead us back

kuidas tehnoloogia võib meid tagasi viia

to our real lives, our own bodies,

oma päris eludesse, meie oma kehadesse,

our own communities,

meie oma kogukondadesse,

our own politics,

meie oma poliitikasse,

our own planet.

meie omale planeedile.

They need us.

Nad vajavad meid.

Let's talk about

Räägime sellest,

how we can use digital technology,

kuidas me saame kasutada digitaalset tehnoloogiat,

the technology of our dreams,

oma unistuset tehnoloogiat,

to make this life

et teha see elu

the life we can love.

eluks mida me armastame.

Thank you.

Aitäh.

(Applause)

(Aplaus)