What really matters at the end of life | BJ Miller | TED

Translator: Merili Reck Reviewer: Liis Oblikas

Well, we all need a reason to wake up.

Meil kõigil on ärkamiseks põhjust vaja

For me, it just took 11,000 volts.

Minu jaoks piisas vaid 11 000 voldist

I know you're too polite to ask,

Olete liiga viisakad, et küsida.

so I will tell you.

Niisiis, las ma räägin teile.

One night, sophomore year of college,

Ühel õhtul ülikooli teisel aastal,

just back from Thanksgiving holiday,

kui olin äsja naasenud tänupühade tähistamiselt,

a few of my friends and I were horsing around,

lollitasime me koos sõpradega

and we decided to climb atop a parked commuter train.

ja otsustasime ronida parkiva reisirongi katusele.

It was just sitting there, with the wires that run overhead.

Rong lihtsalt seisis seal ja selle kohal rippusid juhtmed.

Somehow, that seemed like a great idea at the time.

Tol hetkel tundus see hea mõte.

We'd certainly done stupider things.

Me olime oma elus kindlasti rumalamaid asju teinud.

I scurried up the ladder on the back,

Ma ronisin rongi taga olevast redelist üles

and when I stood up,

ja kui ma püsti tõusin,

the electrical current entered my arm,

läks elektrivool mu käe kaudu sisse

blew down and out my feet, and that was that.

ja liikus alla, väljudes mu jalgadest ning oligi kõik.

Would you believe that watch still works?

Kas te suudate uskuda, et mu kell töötab ikka veel?

Takes a licking!

Kõva kui kivi!

(Laughter)

(Publik naerab)

My father wears it now in solidarity.

Nüüd kannab seda minu toetuseks mu isa.

That night began my formal relationship with death -- my death --

Sel ööl algas minu suhe surmaga - minu enda surmaga

and it also began my long run as a patient.

ja samuti sai alguse minu elu patsiendina.

It's a good word.

See on huvitav sõna.

It means one who suffers.

"Patsient" on keegi, kes kannatab.

So I guess we're all patients.

Siis vist on igaüks patsient.

Now, the American health care system

Nüüd aga Ameerika tervishoiusüsteemist:

has more than its fair share of dysfunction --

sel on omajagu puudusi

to match its brilliance, to be sure.

vastukaaluks selle ilmselgetele eelistele.

I'm a physician now, a hospice and palliative medicine doc,

Olen elukutselt raviarst, töötan hospiitsides palliatiivse meditsiini alal.

so I've seen care from both sides.

Seega olen näinud hoolekande erinevaid tahke.

And believe me: almost everyone who goes into healthcare

Ja uskuge mind: igaüks, kes hakkab tegelema tervishoiuga

really means well -- I mean, truly.

soovib tõesti ainult parimat.

But we who work in it are also unwitting agents

Kuid meie, kes me seal töötame, oleme tihti tahtmatud esindajad

for a system that too often does not serve.

süsteemile, mis oma eesmärki ei täida.

Why?

Mispärast?

Well, there's actually a pretty easy answer to that question,

Tegelikult on sellele küsimusele üsna lihtne vastus

and it explains a lot:

ja see seletab nii mõndagi:

because healthcare was designed with diseases, not people, at its center.

tervishoiusüsteemi keskmeks on haigused, mitte inimesed.

Which is to say, of course, it was badly designed.

See tähendab muidugi, et süsteem ei ole läbi mõeldud.

And nowhere are the effects of bad design more heartbreaking

Ja kuskil mujal ei ole süsteemi puudujäägid südantlõhestavamad

or the opportunity for good design more compelling

ja võimalused selle parandamiseks põletavamad,

than at the end of life,

kui rääkides inimelu viimastest päevadest,

where things are so distilled and concentrated.

mil kõik on teravdatud ja kontsentreeritud.

There are no do-overs.

Pole rohkem teisi võimalusi.

My purpose today is to reach out across disciplines

Minu tänane eesmärk on leida kontakt teiste teadusharudega,

and invite design thinking into this big conversation.

ning tekitada selle probleemipüstitusega loovat mõtlemist.

That is, to bring intention and creativity

Ma tahan tuua eesmärgi ja loovuse

to the experience of dying.

suremise kogemusse.

We have a monumental opportunity in front of us,

Meie ees seisab üüratu võimalus

before one of the few universal issues

see on universaalne küsimus

as individuals as well as a civil society:

nii indiviididele kui ka ühiskonnale:

to rethink and redesign how it is we die.

mõelda ja visandada ümber see, kuidas me sureme.

So let's begin at the end.

Niisiis, alustame lõpust.

For most people, the scariest thing about death isn't being dead,

Enamike inimeste jaoks ei tähenda surm surnud olemist,

it's dying, suffering.

vaid suremist ja kannatamist.

It's a key distinction.

See on väga oluline erinevus

To get underneath this, it can be very helpful

Et seda mõista, on vaja

to tease out suffering which is necessary as it is,

tõmmata joon vältimatu

from suffering we can change.

ja välditava kannatamise vahele.

The former is a natural, essential part of life, part of the deal,

Esimene on elu lahutamatu ja paratamatu osa

and to this we are called to make space, adjust, grow.

ning sellega peab lihtsalt toime tulema ja kohanema.

It can be really good to realize forces larger than ourselves.

Vahel on hea näha midagi meist endast suuremat.

They bring proportionality,

See paneb asjad perspektiivi,

like a cosmic right-sizing.

nagu kosmiline kalibreerimine.

After my limbs were gone,

Jäsemete kaotamisest

that loss, for example, became fact, fixed --

sai tõsiasi, mis on nüüd

necessarily part of my life,

paratamatu osa minu elust

and I learned that I could no more reject this fact than reject myself.

ning ma mõistsin, et ma ei saa seda tõrjuda, nagu ma ei saa tõrjuda iseennast.

It took me a while, but I learned it eventually.

Mul läks aega, et sellest aru saada.

Now, another great thing about necessary suffering

Veel üks hea asi vältimatu kannatuse juures

is that it is the very thing

on asjaolu

that unites caregiver and care receiver --

et see tekitab sideme hooldaja ja hoolealuse vahel,

human beings.

kahe inimese vahel.

This, we are finally realizing, is where healing happens.

Nii toimubki tegelikult paranemine.

Yes, compassion -- literally, as we learned yesterday --

Tõepoolest, kaastunne, nagu me eile juba kuulsime,

suffering together.

on koos kannatamine.

Now, on the systems side, on the other hand,

Teisalt aga on süsteemi seisukohalt vaadatuna

so much of the suffering is unnecessary, invented.

suurem osa kannatusest ebavajalik ja süsteemi enda poolt loodud.

It serves no good purpose.

Sellel ei ole mingit kõrgemat eesmärki.

But the good news is, since this brand of suffering is made up,

Hea uudis aga on see, et kuna need kannatused on inimese poolt loodud,

well, we can change it.

on neist ka võimalik vabaneda.

How we die is indeed something we can affect.

Me saame muuta seda, kuidas me sureme.

Making the system sensitive to this fundamental distinction

Süsteemi muutmine viisil, et oleks võimalik teha vahet

between necessary and unnecessary suffering

vajaliku ning välditava kannatuse vahel,

gives us our first of three design cues for the day.

on esimene kolmest põhimõttest, mis aitavad probleemile lahendust leida.

After all, our role as caregivers, as people who care,

Lõppude lõpuks on hoolekandjate eesmärk

is to relieve suffering -- not add to the pile.

kannatusi leevendada, mitte suurendada.

True to the tenets of palliative care,

Palliatiivse hoolekande süsteemis

I function as something of a reflective advocate,

olen mina nii kaalutlev toetaja

as much as prescribing physician.

kui ka praktiseeriv arst.

Quick aside: palliative care -- a very important field but poorly understood --

Kiire vahemärkus: palliatiivne hoolekanne on oluline, kuid tihti vääriti mõistetud

while it includes, it is not limited to end of life care.

ning ei kätke endas ainult surmale eelnevat hoolekannet.

It is not limited to hospice.

See ei piirdu vaid hospiitsidega.

It's simply about comfort and living well at any stage.

Eesmärk on mugavus ja täisväärtuslik elu ükskõik millises etapis.

So please know that you don't have to be dying anytime soon

Nii et teadke, et te ei pea olema suremas,

to benefit from palliative care.

et saada abi palliatiivsest ravist.

Now, let me introduce you to Frank.

Las ma tutvustan teile Franki.

Sort of makes this point.

Et ilmestada oma juttu.

I've been seeing Frank now for years.

Ma olen Franki aastaid ravinud.

He's living with advancing prostate cancer on top of long-standing HIV.

Tal on süvenev eesnäärmevähk lisaks pikalt põetud HIV-le.

We work on his bone pain and his fatigue,

Me ravime ta luuvalu ja väsimust,

but most of the time we spend thinking out loud together about his life --

kuid enamuse ajast veedame me tema elu üle mõtiskledes,

really, about our lives.

ja oma enda elu vaagides.

In this way, Frank grieves.

See on Franki viis leinamiseks.

In this way, he keeps up with his losses as they roll in,

Nii suudab ta kaotustega kohe tegeleda

so that he's ready to take in the next moment.

ning on seeläbi valmis ka oma eluga edasi liikuma.

Loss is one thing, but regret, quite another.

Üks asi on kaotus, kuid hoopis teine asi on kahetsus.

Frank has always been an adventurer --

Frank on alati olnud seikleja,

he looks like something out of a Norman Rockwell painting --

ta oleks nagu otse Norman Rockwelli maalilt välja hüpanud

and no fan of regret.

ja ta ei talu kahetsust.

So it wasn't surprising when he came into clinic one day,

Seega ei olnud üllatav, ühel päeval kliinikusse saabudes

saying he wanted to raft down the Colorado River.

avaldas ta soovi Colorado jõe kärestikel sõita.

Was this a good idea?

Kas see oli hea idee?

With all the risks to his safety and his health, some would say no.

Võttes arvesse ohtu tema elule ja tervisele, ütleksid paljud, et ei ole.

Many did, but he went for it, while he still could.

Ja paljud ütlesidki, kuid ta läks ikka, kuni tal selleks veel jõudu oli.

It was a glorious, marvelous trip:

See oli täiesti imeline reis:

freezing water, blistering dry heat, scorpions, snakes,

jääkülm vesi, kõrvetav kuumus, skorpionid, maod,

wildlife howling off the flaming walls of the Grand Canyon --

ürgne loodus kajamas Suure kanjoni leegitsevpunastelt seintelt,

all the glorious side of the world beyond our control.

kogu meie jaoks kontrollimatu maailma ilu.

Frank's decision, while maybe dramatic,

Franki otsus, olgu see dramaatiline,

is exactly the kind so many of us would make,

on siiski täpselt see, mida teeks paljud meist,

if we only had the support to figure out what is best for ourselves over time.

kui meil oleks piisavalt tuge, et aja jooksul teada saada, mis on meile parim.

So much of what we're talking about today is a shift in perspective.

Suur osa tänasest probleemipüstitusest seisab perspektiivimuutuse taga.

After my accident, when I went back to college,

Kui ma pärast oma õnnetust kooli naasesin,

I changed my major to art history.

muutsin ma eriala ja hakkasin kunstiajalugu õppima

Studying visual art, I figured I'd learn something about how to see --

Visuaalset kunsti uurides arvasin ma, et õpin, kuidas midagi näha,

a really potent lesson for a kid who couldn't change

kuid see oli mulle õppetunniks, sest ma ei saanud muuta seda,

so much of what he was seeing.

mida ma näen.

Perspective, that kind of alchemy we humans get to play with,

Vaatepunkt on asi, millega on võimalik mängida

turning anguish into a flower.

ning selle abil võib saada kannatusest kaunis õis.

Flash forward: now I work at an amazing place in San Francisco

Kiire hüpe tänapäeva: praegu töötan ma San Fransiscos ühes imelises kohas,

called the Zen Hospice Project,

mille nimi on Zen Hospice Project

where we have a little ritual that helps with this shift in perspective.

ning meil on seal vaatepunkti muutmiseks oma väike rituaal.

When one of our residents dies,

Kui meie hoolealune sureb,

the mortuary men come, and as we're wheeling the body out through the garden,

saabuvad surnukambri töötajad ning kui me surnukeha aia kaudu välja viime

heading for the gate, we pause.

ja värava poole jõuame, teeme me pausi.

Anyone who wants --

Igaüks, kel selleks soov on,

fellow residents, family, nurses, volunteers,

kas residendid, pereliikmed, haiglaõed või vabatahtlikud

the hearse drivers too, now --

või ka surnuvankri juhid,

shares a story or a song or silence,

saavad jagada mõne loo või olla vaikuses

as we sprinkle the body with flower petals.

samal ajal, kui me lahkunu lilleõitega üle puistame.

It takes a few minutes;

See võtab paar minutit

it's a sweet, simple parting image to usher in grief with warmth,

ning on südamlik mälestus, mis seob leina soojuse,

rather than repugnance.

mitte vastikusega.

Contrast that with the typical experience in the hospital setting,

Võrrelge seda tavalises haiglas saadava kogemusega,

much like this -- floodlit room lined with tubes and beeping machines

kui on ülevalgustatud toad, mis on täis juhtmeid ja piiksuvaid masinaid

and blinking lights that don't stop even when the patient's life has.

ja vilkuvaid tulesid, mis ei kustu isegi siis, kui patsiendi eluküünal kustunud on.

Cleaning crew swoops in, the body's whisked away,

Koristusmeeskond tuleb sisse, lahkunud viiakse minema

and it all feels as though that person had never really existed.

ning see kõik tekitab tunde, nagu seda inimest polekski olemas olnud.

Well-intended, of course, in the name of sterility,

Muidugi on see nii, et säilitada steriilsust,

but hospitals tend to assault our senses,

kuid haiglatel on kombeks rünnata meie meeli

and the most we might hope for within those walls is numbness --

ning parim mida me sealt loota võime, on selline tuimus,

anesthetic, literally the opposite of aesthetic.

mille kohta võib öelda anesteesia, kuid mis ei ole kindlasti kunagi kaunis.

I revere hospitals for what they can do; I am alive because of them.

Ma austan haiglate tegevust, ma olen ise tänu nendele elus.

But we ask too much of our hospitals.

Kuid me ootame oma haiglatelt liiga palju.

They are places for acute trauma and treatable illness.

Need on kohad tõsiste traumade ja ravitavate haiguste jaoks.

They are no place to live and die; that's not what they were designed for.

Kuid need ei ole kohad, kus elada ja surra, sest need ei ole selleks mõeldud.

Now mind you -- I am not giving up on the notion

Muidugi arvan ma siiski,

that our institutions can become more humane.

et meie asutused võiksid tulevikus olla inimlikumad.

Beauty can be found anywhere.

Ilu leidub igal pool.

I spent a few months in a burn unit

Ma veetsin mõned kuud põletusosakonnas

at St. Barnabas Hospital in Livingston, New Jersey,

New Jerseys St. Barnabasi haiglas,

where I got really great care at every turn,

kus minu eest kanti igal sammul suurepäraselt hoolt ning

including good palliative care for my pain.

anti ka palliatiivset

ravi, et leevendada mu valu

And one night, it began to snow outside.

Ja ühel ööl hakkas õues lund sadama

I remember my nurses complaining about driving through it.

ning ma mäletan, et õed kurtsid, et peavad läbi tuisu sõitma.

And there was no window in my room,

Mu toas ei olnud akent,

but it was great to just imagine it coming down all sticky.

kuid oli imeline ette kujutada, kuidas lumi räitsakatena langeb.

Next day, one of my nurses smuggled in a snowball for me.

Järgmisel päeval tõi üks mu õdedest mulle salaja lumepalli.

She brought it in to the unit.

Ta tõi selle põletusosakonda.

I cannot tell you the rapture I felt holding that in my hand,

Ma ei suuda kirjeldada vaimustust, mida ma tundsin seda käes hoides,

and the coldness dripping onto my burning skin;

jääkülmad tilgad mu põletaval nahal,

the miracle of it all,

selle kõige ilu

the fascination as I watched it melt and turn into water.

ja lummus, kui nägin lund sulamas ja veeks muutumas.

In that moment,

Sel hetkel

just being any part of this planet in this universe mattered more to me

oli selle planeedi ja universumi osaks olemine

than whether I lived or died.

tähtsam sellest, kas ma jään ellu või suren.

That little snowball packed all the inspiration I needed

Selles väikses lumepallis oli kogu inspiratsioon, mida ma vajasin,

to both try to live and be OK if I did not.

et kas püüda jääda ellu või leppida surmaga.

In a hospital, that's a stolen moment.

Haiglas tekib selliseid hetki haruharva.

In my work over the years, I've known many people

Oma aastatepikkuse karjääri jooksul olen ma näinud mitmeid inimesi,

who were ready to go, ready to die.

kes olid valmis surema.

Not because they had found some final peace or transcendence,

Mitte seepärast, et nad oleksid lõpuks leppinud või rahu leidnud,

but because they were so repulsed by what their lives had become --

vaid seetõttu, et nende elu tekitas neis jälestust -

in a word, cut off, or ugly.

see oli inetust täis ning muust maailmast ära lõigatud.

There are already record numbers of us living with chronic and terminal illness,

Juba praegu elab rekordiline arv inimesi kroonilise ja surmava haigusega

and into ever older age.

ning nad elavad kõrge eani.

And we are nowhere near ready or prepared for this silver tsunami.

Ning me ei ole sellise tuleviku jaoks absoluutselt valmis.

We need an infrastructure dynamic enough to handle

Meil on vaja piisavalt dünaamilist infrastruktuuri, et tulla toime

these seismic shifts in our population.

oluliste muutustega meie rahvastiku hulgas.

Now is the time to create something new, something vital.

Praegu on aeg, et luua midagi uut, mis on eluks vajalik.

I know we can because we have to.

Ma tean, et me suudame seda, sest me peame suutma.

The alternative is just unacceptable.

Alternatiiv ei tule kõne alla.

And the key ingredients are known:

Ja olulised lahendused on meile teada:

policy, education and training,

poliitika, haridus ja väljaõpe

systems, bricks and mortar.

ehk süsteem, tellised ja mört.

We have tons of input for designers of all stripes to work with.

Meil on erinevate alade mõtlejatele tohutult palju ülesandeid.

We know, for example, from research

Näiteks teame me tänu uurimustele,

what's most important to people who are closer to death:

mis on surevatele patsienditele kõige tähtsam:

comfort; feeling unburdened and unburdening to those they love;

lohutus, ning tunne, et neil pole koormat ja et nende lähedastel ei ole koormat,

existential peace; and a sense of wonderment and spirituality.

eksistentsiaalne rahu ning imetluse ja spirituaalsuse tundmine.

Over Zen Hospice's nearly 30 years,

Zen Hospice'i 30 aastase tööaja jooksul

we've learned much more from our residents in subtle detail.

oleme oma hoolealuselt veelgi enam õppinud.

Little things aren't so little.

Väikesed asjad ei ole üldsegi nii väikesed.

Take Janette.

Võtame näiteks Janette'i.

She finds it harder to breathe one day to the next due to ALS.

Tal on iga päev ALSi tõttu aina raskem hingata.

Well, guess what?

Kuid teate mis?

She wants to start smoking again --

Ta tahab uuesti suitsetama hakata

and French cigarettes, if you please.

ja veel prantsuse sigarette, palun väga.

Not out of some self-destructive bent,

Mitte mingi enesehävitusliku tungi tõttu,

but to feel her lungs filled while she has them.

vaid selleks, et tunda oma kopse töötamas, kuni tal veel kopsud on.

Priorities change.

Prioriteedid muutuvad.

Or Kate -- she just wants to know

Või näiteks Kate. Ta tahab lihtsalt olla kindel,

her dog Austin is lying at the foot of her bed,

et tema koer Austin lamab ta voodijalutsis

his cold muzzle against her dry skin,

ning koera külm nina on ta kuiva naha vastas

instead of more chemotherapy coursing through her veins --

selle asemel, et saada veel keemiaravi,

she's done that.

seda on juba proovitud.

Sensuous, aesthetic gratification, where in a moment, in an instant,

Meeleline ja esteetiline nauding võimaldab hetkeks

we are rewarded for just being.

ainult olemas olemisest rõõmu tunda.

So much of it comes down to loving our time by way of the senses,

Nii et põhiline on tunnetada meile antud aega oma meelte abil,

by way of the body -- the very thing doing the living and the dying.

läbi oma keha, mis ongi see, mis elab ja sureb.

Probably the most poignant room

Üks olulisemaid tube

in the Zen Hospice guest house is our kitchen,

Zen Hospice külalismajas on meie köök,

which is a little strange when you realize

mis tundub kummaline, kui mõelda sellele,

that so many of our residents can eat very little, if anything at all.

et paljud meie patsiendid söövad väga vähe või üldse mitte.

But we realize we are providing sustenance on several levels:

Kuid me pakume toitu ka teistele meeltele,

smell, a symbolic plane.

kööki täidavad ka lõhnad.

Seriously, with all the heavy-duty stuff happening under our roof,

Võttes arvesse väga keerukaid olukord, mis külalistemajas tekivad,

one of the most tried and true interventions we know of,

on kõige tõhusam lahendus alati olnud

is to bake cookies.

küpsiste küpsetamine.

As long as we have our senses --

Nii kaua, kui meil on meeled,

even just one --

kasvõi üks neist,

we have at least the possibility of accessing

on meil võimalus pääseda selleni,

what makes us feel human, connected.

mis paneb meid ennast inimestena tundma.

Imagine the ripples of this notion

Kujutlege selle idee tulemit

for the millions of people living and dying with dementia.

miljonite jaoks, kes

elevada ja surevad dementsust põdedes.

Primal sensorial delights that say the things we don't have words for,

Primaarsed meelelised naudingud väljendavad asju, milleks meil sõnu pole,

impulses that make us stay present --

impulsid naelutavad meid olevikku,

no need for a past or a future.

minevikku ega tulevikku ei ole tarvis.

So, if teasing unnecessary suffering out of the system was our first design cue,

Kui esimene süsteemi muutmise viis on eemaldada sealt ebavajalik kannatamine,

then tending to dignity by way of the senses,

siis väärikuse tagamine läbi meelte,

by way of the body -- the aesthetic realm --

läbi inimese keha ja esteetilise välja,

is design cue number two.

on kindlasti teine moodus.

Now this gets us quickly to the third and final bit for today;

See toob meid kolmanda ning viimase mooduse juurde

namely, we need to lift our sights, to set our sights on well-being,

ning selleks peame tõstma oma pilgud heaolu suunas nii,

so that life and health and healthcare

et elu, tervis ja tervishoid

can become about making life more wonderful,

keskenduks sellele, et teha elu rohkem imetabaseks,

rather than just less horrible.

mitte vähem kohutavaks.

Beneficence.

Õilsus.

Here, this gets right at the distinction

See tabab täpselt erinevust,

between a disease-centered and a patient- or human-centered model of care,

mis on haiguspõhise ja patsiendipõhise hoolekande vahel

and here is where caring becomes a creative, generative,

ning selle abil saab hoolitsemisest loominguline, edasiviiv ja

even playful act.

isegi mänguline akt.

"Play" may sound like a funny word here.

Sõna "mäng" tundub antud kontekstis imelik.

But it is also one of our highest forms of adaptation.

Kuid see on üks meie tõhusamaid kohanemise viise.

Consider every major compulsory effort it takes to be human.

Mõelge kõikidele jõupingutustele, mis käivad inimeseks olemisega kaasas.

The need for food has birthed cuisine.

Vajadusest toidu järele on tekkinud kokakunst.

The need for shelter has given rise to architecture.

Vajadusest peavarju järele on ekkinud arhitektuur.

The need for cover, fashion.

Vajadusest kehakattele sündis jällegi mood.

And for being subjected to the clock,

Kellalöökidest omakorda

well, we invented music.

oleme suutnud välja võluda muusika.

So, since dying is a necessary part of life,

Niisiis, kui suremine on elu lahutamatu osa,

what might we create with this fact?

siis mida me sellest teadmisest tekitada suudame?

By "play" I am in no way suggesting we take a light approach to dying

Kasutades sõna "mäng" ei soovi ma surma kergekäeliselt suhtuda

or that we mandate any particular way of dying.

või luua mingit kindlat viisi siit ilmast lahkumiseks.

There are mountains of sorrow that cannot move,

On ahastust, millest me ei pääse

and one way or another, we will all kneel there.

ja mingil viisil jõuab see kunagi igaüheni meist.

Rather, I am asking that we make space --

Pigem tahaksin ma teha ruumi,

physical, psychic room, to allow life to play itself all the way out --

füüsilist ruumi, et lubada elul orgaaniliselt lõpuni kulgeda nii,

so that rather than just getting out of the way,

et lihtsalt kustumise asemel

aging and dying can become a process of crescendo through to the end.

oleks vananemine ja suremine kui tugev lõpunoot meie elule.

We can't solve for death.

Me ei leia lahendust surmale.

I know some of you are working on this.

Ma tean, et mõned teist otsivad seda.

(Laughter)

(Publik naerab)

Meanwhile, we can --

Seni aga --

(Laughter)

(Publik naerab)

We can design towards it.

Seni aga võime püüda seda kaunimaks muuta.

Parts of me died early on,

Osa minust suri juba noorelt

and that's something we can all say one way or another.

ja see on miski, mida mingil moel saab öelda iga inimene.

I got to redesign my life around this fact,

Ma olen sellele toetudes saanud oma elu muuta

and I tell you it has been a liberation

ning võin öelda, et on äärmiselt vabastav

to realize you can always find a shock of beauty or meaning

mõista, et jahmatavat ilu või tähenduslikkust on võimalik leida

in what life you have left,

igal elu hetkel,

like that snowball lasting for a perfect moment,

täpselt nagu see lumepall, mis oli hetkeks mu käes

all the while melting away.

ning samal ajal juba sulas.

If we love such moments ferociously,

Kui me armastame selliseid hetki kirega,

then maybe we can learn to live well --

siis võibolla õpima elama nii,

not in spite of death,

et me ei trotsi surma,

but because of it.

vaid mööname selle paratamatust.

Let death be what takes us,

Las olla surm see, mis meid võtab

not lack of imagination.

ning mitte kujutlusvõime puudus.

Thank you.

Tänan!

(Applause)

(Aplaus)