Why Brexit happened -- and what to do next | Alexander Betts

Translator: Aari Lemmik Reviewer: Kaisa-Kitri Niit

I am British.

Ma olen britt.

(Laughter)

(Naer)

(Applause)

(Aplaus)

Never before has the phrase "I am British" elicited so much pity.

Kunagi varem ei ole lause "Ma olen britt" tekitanud niipalju haletsust.

(Laughter)

(Naer)

I come from an island where many of us like to believe

Ma olen pärit saarelt, kus paljudele meeldib uskuda,

there's been a lot of continuity over the last thousand years.

et me pole viimase aastatuhande jooksul eriti muutnud.

We tend to have historically imposed change on others

Ajaloo vältel oleme küll teisi sundinud muutuma,

but done much less of it ourselves.

aga ennast oleme muutnud palju vähem.

So it came as an immense shock to me

Seetõttu oli minu jaoks kohutav šokk,

when I woke up on the morning of June 24

kui 24. juunil ärgates avastasin,

to discover that my country had voted to leave the European Union,

et Suurbritannia oli hääletanud Euroopa Liidust väljaastumise poolt,

my Prime Minister had resigned,

peaminister oli tagasi astunud,

ja et Šotimaa kaalus referendumit,

and Scotland was considering a referendum

millega Ühendkuningriik oma eksistentsi lõpetaks.

that could bring to an end the very existence of the United Kingdom.

So that was an immense shock for me,

Nii et minu jaoks oli see kohutav šokk,

and it was an immense shock for many people,

nagu oli see šokk paljude teistegi jaoks.

Aga see oli ka midagi,

but it was also something that, over the following several days,

mis järgnevate päevade jooksul tekitas Suurbritannias

created a complete political meltdown

täieliku poliitilise kokkuvarisemise.

in my country.

There were calls for a second referendum,

Oli neid, kes nõudsid uut referendumit

justkui spordis saaks peale kaotust vastaselt nõuda uut mängu.

almost as if, following a sports match,

we could ask the opposition for a replay.

Everybody was blaming everybody else.

Kõik süüdistasid kedagi teist.

People blamed the Prime Minister

Rahvas süüdistas peaministrit, et too oli referendumi korraldanud.

for calling the referendum in the first place.

Opositsiooniliidrit süüdistati, et ta võidelnud piisavalt.

They blamed the leader of the opposition for not fighting it hard enough.

Noored süüdistasid vanu.

The young accused the old.

The educated blamed the less well-educated.

Haritud süüdistasid vähemharituid.

That complete meltdown was made even worse

Selle täieliku kokkuvarisemise tegi veelgi hullemaks

by the most tragic element of it:

üks kohutav nähtus, mis sellega kaasnes:

levels of xenophobia and racist abuse in the streets of Britain

nii palju ksenofoobia ja rassiviha ilmingud Suurbritannia tänavatel,

at a level that I have never seen before

pole ma elus kunagi varem näinud.

in my lifetime.

Arutletakse selle üle, kas Suurbritannia on muutumas Väikeseks Inglismaaks,

People are now talking about whether my country is becoming a Little England,

või nagu üks mu kolleeg ütles,

or, as one of my colleagues put it,

whether we're about to become a 1950s nostalgia theme park

kas meist saab 1950ndate stiilis nostalgiline teemapark

floating in the Atlantic Ocean.

mis hulbib Atlandi ookeanis.

(Laughter)

(Naer)

But my question is really,

Aga ma tahaksin hoopis küsida,

should we have the degree of shock that we've experienced since?

kas me üldse peaksime olema nüüd nii šokeeritud?

Kas see kõik juhtus tõesti üleöö?

Was it something that took place overnight?

Or are there deeper structural factors that have led us to where we are today?

Või on siin mängus sügavamad strukturaalsed põhjused,

mis on meid sellise olukorrani viinud?

So I want to take a step back and ask two very basic questions.

Niisiis astuksin sammu tagasi

ja esitaksin kaks põhimõttelist küsimust.

First, what does Brexit represent,

Esiteks, mida Brexit tähendab,

not just for my country,

ja seda mitte ainult Suurbritannias,

but for all of us around the world?

vaid meie kõigi jaoks üle kogu maailma?

Ja teiseks, mida meil tuleks teha?

And second, what can we do about it?

How should we all respond?

Kuidas peaksime reageerima?

So first, what does Brexit represent?

Esiteks, mida Brexit tähendab?

Hindsight is a wonderful thing.

Tagantjärele tarkus on tore.

Brexit teaches us many things about our society

Brexit ütleb nii mõndagi meie ühiskonna kohta

and about societies around the world.

ja ka teiste ühiskondade kohta kõikjal maailmas.

It highlights in ways that we seem embarrassingly unaware of

Brexit toob selgelt välja, kui piinlikult pimedad oleme olnud

how divided our societies are.

oma ühiskonna lõhestatuse osas.

The vote split along lines of age, education, class and geography.

Hääled jagunesid tulenevalt vanusest

haridusest, sotsiaalsest klassist ja elukohast.

Young people didn't turn out to vote in great numbers,

Noorte valimisaktiivsus polnud teab mis suur,

aga need, kes osalesid, hääletasid jäämise poolt.

but those that did wanted to remain.

Older people really wanted to leave the European Union.

Vanemad inimesed tahtsid siiralt Euroopa Liidust välja astuda.

Piirkondlikult olid London ja Šotimaa

Geographically, it was London and Scotland that most strongly committed

kõige rohkem Euroopa Liitu jäämise poolt,

to being part of the European Union,

while in other parts of the country there was very strong ambivalence.

samas kui mujal Suurbritannias oli seis märksa vastuolulisem.

Ilmenud vastuseisu tuleb tunnistada ja tõsiselt võtta.

Those divisions are things we really need to recognize and take seriously.

But more profoundly, the vote teaches us something

Aga eelkõige tuleb hääletustulemust võtta kui õppetundi

about the nature of politics today.

kaasaegse poliitika olemuse kohta.

Contemporary politics is no longer just about right and left.

Kaasaegne poliitline maastik ei jagune rangelt parem- ja vasakpoolseks.

It's no longer just about tax and spend.

Põhiküsimus ei ole enam maksudes ja kulutustes.

It's about globalization.

Küsimus on globaliseerumises.

The fault line of contemporary politics is between those that embrace globalization

Poliitikud jagunevad tänapäeval kaheks:

need, kes lähevad globaliseerumisega kaasa

and those that fear globalization.

ja need, kes globaliseerumist kardavad.

(Applause)

(Aplaus)

If we look at why those who wanted to leave --

Kui vaatame lähemalt, miks siis osad eelistasid lahkuda -

we call them "Leavers," as opposed to "Remainers" --

nimetagem neid lahkujateks ja teisi jääjateks,

we see two factors in the opinion polls

siis näeme, et arvamusküsitlustes tõusis eristavana esile kaks teemat.

that really mattered.

The first was immigration, and the second sovereignty,

Esimene teema oli sisseränne ja teine suveräänsus,

and these represent a desire for people to take back control of their own lives

mis mõlemad peegeldavad inimeste tahet

taastada kontroll oma elu üle,

and the feeling that they are unrepresented by politicians.

ja arvamust, et poliitikud ei seisa nende huvide eest.

But those ideas are ones that signify fear and alienation.

Selline mõtlemine on aga märk hirmust ja võõrandumisest.

They represent a retreat back towards nationalism and borders

See tähistab tagasipöördumist

natsionalismi ja piiride juurde,

millega paljud meist nõustuda ei saaks.

in ways that many of us would reject.

What I want to suggest is the picture is more complicated than that,

Ma väidan seega, et asjad on keerulisemad, kui paistab,

that liberal internationalists,

et liberaalsed internatsionalistid

like myself, and I firmly include myself in that picture,

nagu ma ise - ja ma pean end kindlalt selle maailmavaate esindajaks,

need to write ourselves back into the picture

peavad end taas pildile tooma,

in order to understand how we've got to where we are today.

selleks et mõista, kuidas me oleme praeguse olukorrani jõudnud.

Kui vaadata hääletustulemuste jagunemist Suurbritannias tervikuna,

When we look at the voting patterns across the United Kingdom,

we can visibly see the divisions.

on eraldusjooned väga selged.

Sinised piirkonnad on jäämise poolt

The blue areas show Remain

and the red areas Leave.

ja punased alad lahkumise poolt.

When I looked at this,

Seda pilti vaadates jahmatas mind,

what personally struck me was the very little time in my life

kui vähe ma olen tegelikult käinud neis piirkondades,

I've actually spent in many of the red areas.

mis on märgitud punasega.

I suddenly realized that, looking at the top 50 areas in the UK

Äkki sain aru, et kui võtta 50 suurimat Suurbritannia piirkonda,

that have the strongest Leave vote,

kus oli kõige enam lahkumise pooldajaid,

I've spent a combined total of four days of my life in those areas.

olen ma neis paigus viibinud elu jooksul kokku vast 4 päeva.

In some of those places,

Leidus kohti, mille nimesid ma ei teadnudki.

I didn't even know the names of the voting districts.

It was a real shock to me,

See avastus šokeeris mind,

and it suggested that people like me

sest see tähendas, et minusugused,

who think of ourselves as inclusive, open and tolerant,

kes me peame end sõbralikuks, avatuks ja tolerantseks,

perhaps don't know our own countries and societies

äkki ei tunnegi oma kodumaad ega siinseid inimesi

sugugi nii hästi, kui ise arvame.

nearly as well as we like to believe.

(Applause)

(Aplaus)

And the challenge that comes from that is we need to find a new way

Kõige keerulisem ongi leida see tee,

to narrate globalization to those people,

kuidas õnnestuks tuua globaliseerumine ka nende inimesteni,

to recognize that for those people who have not necessarily been to university,

mõistes, et neid, kes pole ehk õppinud ülikoolis,

kes ei pruugi olla kasvanud üles Internetiga,

who haven't necessarily grown up with the Internet,

that don't get opportunities to travel,

kel pole olnud võimalusi reisimiseks,

they may be unpersuaded by the narrative that we find persuasive

ei pruugi veenda samad argumendid,

mis on veenvad meie jaoks,

in our often liberal bubbles.

kes me elame oma liberaalses mullis.

(Applause)

(Aplaus)

It means that we need to reach out more broadly and understand.

Tuleb kõnetada ja mõista senisest suuremat osa ühiskonnast.

In the Leave vote, a minority have peddled the politics of fear and hatred,

Lahkumisreferendumil purjetas vähemus

hirmutamise ja vihaõhutamise laineharjal,

creating lies and mistrust

luues valesid ja usaldamatust

around, for instance, the idea that the vote on Europe

tekitades illusiooni, et see rahvahääletus

võiks kuidagi vähendada põgenike arvu,

could reduce the number of refugees and asylum-seekers coming to Europe,

kes tulevad Euroopasse varjupaika otsima,

when the vote on leaving had nothing to do with immigration

samas kui Euroopa Liitu jäämise referendumil polnud vähematki pistmist

from outside the European Union.

väljaspoolt Euroopat tuleva sisserändega.

But for a significant majority of the Leave voters

Aga enamuse lahkumise poolt hääletanute jaoks

the concern was disillusionment with the political establishment.

oli põhimureks pettumine poliitikas ja poliitikutes.

This was a protest vote for many,

Paljude jaoks oli see protestihääletus,

a sense that nobody represented them,

võimalus öelda, et neid ei esinda keegi,

et nad ei leidnud ühtki poliitilist parteid, mis kaitseks nende huve

that they couldn't find a political party that spoke for them,

and so they rejected that political establishment.

ja seetõttu hääletasid nad poliitilise eliidi vastu.

Sama toimub ka mujal Euroopas

This replicates around Europe and much of the liberal democratic world.

ja enamikes liberaalsetes demokraatlikes riikides.

We see it with the rise in popularity of Donald Trump in the United States,

Seda näitab Donald Trumpi populaarsuse kasv USAs,

with the growing nationalism of Viktor Orbán in Hungary,

Viktor Orbani tõusev natsionalism Ungaris,

with the increase in popularity of Marine Le Pen in France.

Marine Le Peni populaarsuse kasv Prantsusmaal.

The specter of Brexit is in all of our societies.

Brexiti potentsiaal on olemas kõigis meie ühiskondades.

Arvan, et siin tuleks hoopis küsida minu teist küsimust:

So the question I think we need to ask is my second question,

which is how should we collectively respond?

nimelt, kuidas tuleks sellele üheskoos reageerida?

For all of us who care about creating liberal, open, tolerant societies,

Me kõik, kellele on oluline liberaalse avatud ja salliva ühiskonna loomine,

vajame kiiremas korras uut visiooni,

we urgently need a new vision,

a vision of a more tolerant, inclusive globalization,

visiooni sallivamast ja kaasavamast globaliseerumisest,

one that brings people with us rather than leaving them behind.

mis võtaks inimesed endaga kaasa, mitte ei jätaks maha.

That vision of globalization

Selline globaliseerumise visioon

is one that has to start by a recognition of the positive benefits of globalization.

peaks algama globaliseerumise positiivsete külgede nägemisest.

The consensus amongst economists

Majandusteadlased on üksmeelel,

et vabakaubandus, kapitali vaba liikumine, inimeste vaba liikumine,

is that free trade, the movement of capital,

the movement of people across borders

benefit everyone on aggregate.

on kõigile kokkuvõttes kasulik.

The consensus amongst international relations scholars

Rahvusvaheliste suhete eksperdid on ühel nõul selles,

is that globalization brings interdependence,

et globaliseerumine loob vastastikkuse sõltuvuse,

which brings cooperation and peace.

mis omakorda viib koostööle ja rahule.

But globalization also has redistributive effects.

Siiski on globaliseerumisel ka ümberjaotamise efekt.

It creates winners and losers.

Ta tekitab võitjaid ja kaotajaid.

Näiteks sisserände puhul on teada,

To take the example of migration,

we know that immigration is a net positive for the economy as a whole

et tervikuna on sisserändel majandusele peaaegu alati positiivne mõju,

under almost all circumstances.

ükskõik, mis olukorras ja tingimustel.

But we also have to be very aware

Samas tuleb selgelt teadvustada,

that there are redistributive consequences,

et see toob endaga kaasa ümberjaotamise.

that importantly, low-skilled immigration

Pole vähetähtis, et madalate oskustega inimeste sisseränne

can lead to a reduction in wages for the most impoverished in our societies

võib tuua kaasa palgataseme languse vähekindlustatud ühiskonnagruppides,

ja samuti avaldada survet kinnisvarahindadele.

and also put pressure on house prices.

That doesn't detract from the fact that it's positive,

Tervikuna on sisserände mõju siiski positiivne,

but it means more people have to share in those benefits

kuid see tähendab, et on rohkem neid,

kes seda kasu peavad omavahel jagama

and recognize them.

ja nendega arvestama.

2002. aastal pidas endine ÜRO peasekretär Kofi Annan

In 2002, the former Secretary-General of the United Nations, Kofi Annan,

kõne Yale'i Ülikoolis.

gave a speech at Yale University,

Selle kõne teemaks oli kaasav globaliseerumine.

and that speech was on the topic of inclusive globalization.

See väljend saigi alguse tema kõnest.

That was the speech in which he coined that term.

Ja ta ütles, parafraseerin teda:

And he said, and I paraphrase,

"The glass house of globalization has to be open to all

'Globaliseerumise kasvuhoone peab olema kõikidele avatud,

if it is to remain secure.

vaid nii saab ta jääda turvaliseks.

Bigotry and ignorance

Eelarvamused ja hoolimatus

are the ugly face of exclusionary and antagonistic globalization."

on globaliseerumise valikulisust ja vastandumist peegeldav inetu pale.

That idea of inclusive globalization was briefly revived in 2008

Kaasava globaliseerumise kontseptsioon tõusis uuesti päevakorrale

2008. aastal edumeelse riigivalitsemise konverentsil,

in a conference on progressive governance

involving many of the leaders of European countries.

kus osalesid paljude Euroopa riikide valitsusjuhid.

But amid austerity and the financial crisis of 2008,

Kuna 2008. aasta märksõnadeks olid kärped ja finantskriis,

the concept disappeared almost without a trace.

siis kadus see kontseptsioon peaaegu jäljetult.

Arvatakse, et globaliseerumine toetab eelkõige neoliberaalset maailmavaadet.

Globalization has been taken to support a neoliberal agenda.

It's perceived to be part of an elite agenda

Seda peetakse pigem eliidi projektiks,

rather than something that benefits all.

kui millekski, mis toob kasu kõigile.

And it needs to be reclaimed on a far more inclusive basis

Seda tuleks aga taaskäivitada oluliselt kaasavamana,

than it is today.

kui see praegu on.

So the question is, how can we achieve that goal?

Küsimus aga ongi selles, kuidas seda eesmärki saavutada.

How can we balance on the one hand addressing fear and alienation

Kuidas küll tasakaalustada vajadust arvestada hirme ja võõrandumist

while on the other hand refusing vehemently

samal ajal hoidudes järeleandmast

to give in to xenophobia and nationalism?

ksenofoobilistele ja natsionalistlikele tendentsidele?

That is the question for all of us.

Seda peaksime kõik endalt küsima.

And I think, as a social scientist,

Ma leian sotsiaalteadlasena,

that social science offers some places to start.

et just sotsiaalteadused oleks siin heaks lähtepunktiks.

Ümberkujunemine peaks hõlmama nii mõtlemist kui ka materiaalset külge

Our transformation has to be about both ideas and about material change,

and I want to give you four ideas as a starting point.

ja alustuseks pakuksin välja neli ideed, kust võiks alustada.

The first relates to the idea of civic education.

Esimene ettepanek puudutab kodanikuharidust.

What stands out from Brexit

Mis Brexiti puhul silma torkab,

is the gap between public perception and empirical reality.

on suur erinevus inimeste arvamuste ja tegeliku reaalsuse vahel.

It's been suggested that we've moved to a postfactual society,

Öeldakse, et oleme jõudnud post-faktuaalsesse ühiskonda,

kus tõendamine ja tõde pole enam olulised

where evidence and truth no longer matter,

and lies have equal status to the clarity of evidence.

ja valed on sama head kui kindlad faktid.

So how can we --

Seega, kuidas oleks võimalik --

(Applause)

(Aplaus)

How can we rebuild respect for truth and evidence into our liberal democracies?

Kuidas saaksime liberaalses demokraatias taastada austuse tõe ja faktide vastu?

Kõik peab algama haridusest,

It has to begin with education,

aga esmalt tuleb endale tunnistada,

but it has to start with the recognition that there are huge gaps.

et meil on suuri vajakajäämisi.

In 2014, the pollster Ipsos MORI

2014. avaldas uuringufirma Ipsos MORI

published a survey on attitudes to immigration,

immigratsiooni puudutava arvamusküsitluse tulemused,

and it showed that as numbers of immigrants increase,

mis näitas, et kui sisserändajate arv kasvab,

teravneb ka avalikkuse hoiak immigratsiooni suhtes,

so public concern with immigration also increases,

kuigi otsest põhjuslikku seost ei saanud välja tuua,

although it obviously didn't unpack causality,

because this could equally be to do not so much with numbers

sest samahästi võis see tulla mitte sisserändajate arvust,

but the political and media narrative around it.

vaid poliitilisest foonist ja sellest, kuidas meedia asjast räägib.

But the same survey also revealed

Samast uuringust tuli ka välja,

huge public misinformation

milline kohutav valeinfo ja eelarvamused

and misunderstanding about the nature of immigration.

sisserände teemat ümbritsevad.

For example, in these attitudes in the United Kingdom,

Näiteks arvavad Suurbritannia inimesed,

the public believed that levels of asylum

et varjupaiga otsijaid on sisserännanute hulgas märksa rohkem,

were a greater proportion of immigration than they were,

kui neid tegelikult on.

but they also believed the levels of educational migration

Samuti arvati, et siia õppima tulevate välismaalaste osakaal

were far lower as a proportion of overall migration

on sisserändajate hulgas palju madalam, kui see tegelikult on.

than they actually are.

Selle valeinfoga tuleb midagi ette võtta,

So we have to address this misinformation,

the gap between perception and reality on key aspects of globalization.

et vähendada lõhet ettekujutuse ja tegelikkuse vahel

globaliseerumise olulistes aspektides.

And that can't just be something that's left to our schools,

See ei saa olla vaid koolide ülesanne,

kuigi on oluline alustada võimalikult vara

although that's important to begin at an early age.

It has to be about lifelong civic participation

Vaja on kodanike elukestvat osalust

and public engagement that we all encourage as societies.

ja avalikkuse kaasatust, mida me kõik oma ühiskonnas püüame toetada.

Teine ettepanek, milles näen võimalikku lahendust

The second thing that I think is an opportunity

is the idea to encourage more interaction across diverse communities.

on erinevate kogukondade vahelise läbikäimise soodustamine.

(Applause)

(Aplaus)

One of the things that stands out for me very strikingly,

Üks asi, mis on mulle Suurbritannias silma hakanud

looking at immigration attitudes in the United Kingdom,

seoses suhtumisega immigratsiooni,

is that ironically, the regions of my country

on paradoksaalselt see, et need piirkonnad,

kus ollakse immigratsiooni suhtes kõige tolerantsemad,

that are the most tolerant of immigrants

have the highest numbers of immigrants.

on piirkonnad, kus sisserändajaid on kõige enam.

So for instance, London and the Southeast have the highest numbers of immigrants,

Nii näiteks on kõige rohkem immigrante Londonis ja riigi kaguosas,

and they are also by far the most tolerant areas.

samas on need piirkonnad teistest tunduvalt tolerantsemad.

It's those areas of the country that have the lowest levels of immigration

Samas on piirkonnad, kus sisserändajate osakaal on kõige madalam

that actually are the most exclusionary and intolerant towards migrants.

ka kõige tõrjuvamad ja mitte-sallivamad.

So we need to encourage exchange programs.

Nii et kindlasti tuleks edendada vahetusprogramme.

We need to ensure that older generations who maybe can't travel

Tuleb luua võimalusi, et vanemad inimesed, kes ehk ei saa reisida,

saaksid kasutada internetti.

get access to the Internet.

We need to encourage, even on a local and national level,

Tuleks toetada võimalusi reisimiseks nii kohalikul kui ka riigi tasandil,

more movement, more participation,

rohkem osalemist, rohkem suhtlemist

more interaction with people who we don't know

nende inimestega, keda veel ei tunne

and whose views we might not necessarily agree with.

ja kellega me ehk ei pruugi alati sama meelt olla.

The third thing that I think is crucial, though,

Kolmas asi on aga minu arust võtmetähtsusega,

and this is really fundamental,

tegu on põhimõttelise küsimusega:

is we have to ensure that everybody shares

kõikidel peab olema võimalus saada osa

in the benefits of globalization.

globaliseerumise positiivsetest külgedest.

This illustration from the Financial Times post-Brexit is really striking.

See Financial Timesis peale Brexitit avaldatud pilt on rabavalt kõnekas.

On väga selgelt näha, kuidas need, kes hääletasid lahkumise poolt

It shows tragically that those people who voted to leave the European Union

on just need, kes rahaliselt kõige enam said kasu

were those who actually benefited the most materially

from trade with the European Union.

kaubavahetusest Euroopa Liiduga.

Häda on aga selles, et nende piirkondade elanikud

But the problem is that those people in those areas

didn't perceive themselves to be beneficiaries.

ei saanud ise arugi, et nad midagi kasu on saanud.

They didn't believe that they were actually getting access

Nad ei olnud aimugi, et tegelikult on nende võimalused paremad

to material benefits of increased trade and increased mobility around the world.

just tänu suurenenud kaubavahetusele ja inimeste lihtsamale liikumisele.

I work on questions predominantly to do with refugees,

Ma ise tegelen peamiselt põgenikke puudutavate teemadega

and one of the ideas I spent a lot of my time preaching,

ja üks ideedest, mida ma ikka ja alati kõigile räägin,

mainly to developing countries around the world,

eriti just erinevates arengumaades,

is that in order to encourage the integration of refugees,

on see, et põgenike paremaks integreerimiseks

we can't just benefit the refugee populations,

ei piisa vaid põgenike heaks asjade tegemisest,

vaid tuleb tegeleda nende kogukondadega, kuhu sisserändajad elama asuvad.

we also have to address the concerns of the host communities in local areas.

Selle teema puhul soovitan võtta aluseks lähenemine,

But in looking at that,

one of the policy prescriptions is that we have to provide

et nendes piirkondades tuleb pakkuda

disproportionately better education facilities, health facilities,

keskmisest parema taristut nii koolide kui ka ka tervishoiu osas,

access to social services

paremat sotsiaalteenuste kättesaadavust

in those regions of high immigration

just neis piirkondades, kus on rohkem sisserändajaid,

to address the concerns of those local populations.

et arvestada kohalike elanike vajadustega.

But while we encourage that around the developing world,

Samas kui räägime sellise tegevuse olulisusest mujal maailmas,

we don't take those lessons home

ei tee me samamoodi oma riigis

and incorporate them in our own societies.

ja ei rakenda neid oma ühiskonnas.

Furthermore, if we're going to really take seriously

Veelgi enam, kui me tõesti tahame saavutada tulemusi,

the need to ensure people share in the economic benefits,

siis tuleb korraldada ka majandusliku kasu jõudmine inimesteni,

our businesses and corporations need a model of globalization

ettevõtetel ja organisatsioonidel peaks olema globaliseerumise mudel,

that recognizes that they, too, have to take people with them.

mis annaks ka neile võimaluse inimesi sellesse teemasse kaasata.

Neljas ja viimane ettepanek, millest tahaksin teha,

The fourth and final idea I want to put forward

is an idea that we need more responsible politics.

on vajadus vastutustundlikuma poliitika järele.

There's very little social science evidence

Sotsiaalteadlased on teinud väga vähe uurimusi,

that compares attitudes on globalization.

mis võrdleksid suhtumist globaliseerumisse.

Aga nendes uurimustes, mis on tehtud,

But from the surveys that do exist,

what we can see is there's huge variation across different countries

ilmneb tohutult suuri erinevusi hoiakutes ja sallivuse tasemes

and time periods in those countries

erinevates riikides ja erinevatel ajahetkedel

for attitudes and tolerance

ühelt poolt migratsiooni ja liikuvuse suhtes

of questions like migration and mobility on the one hand

and free trade on the other.

ja teiselt poolt vabakaubanduse suhtes.

But one hypothesis that I think emerges from a cursory look at that data

Hüpotees, mis minu arvates statistikat vaadates selgelt välja tuleb, on see,

is the idea that polarized societies are far less tolerant of globalization.

et polariseeritud ühiskonnad on globaliseerumise suhtes vähem tolerantsed.

Ühiskondades, nagu seda oli varasemalt Rootsis

It's the societies like Sweden in the past,

ja praegu Kanadas,

like Canada today,

where there is a centrist politics,

kus poliitika on tsentristlik,

where right and left work together,

kus vasak- ja paremjõud teevad koostööd,

that we encourage supportive attitudes towards globalization.

kus on võimalik edendada globaliseerumise suhtes positiivseid hoiakuid.

And what we see around the world today is a tragic polarization,

Samas näeme tänapäeva maailmas traagilist polariseerumist,

a failure to have dialogue between the extremes in politics,

suutmatust dialoogiks äärmuslike poliitiliste jõudude vahel

and a gap in terms of that liberal center ground

ja liberaal-tsentristliku lähenemise puudumist,

that can encourage communication and a shared understanding.

mis soodustaks kommunikatsiooni ja ühisele arusaamale jõudmist.

We might not achieve that today,

Isegi kui meil koheselt ei õnnestu seda saavutada,

but at the very least we have to call upon our politicians and our media

peaksime vähemalt kutsuma üles oma poliitikuid ja meediat

to drop a language of fear and be far more tolerant of one another.

hoiduma hirmu õhutamisest ja olema üksteise vastu palju sallivam.

(Applause)

(Aplaus)

These ideas are very tentative,

Need ideed on üsna esialgsed,

and that's in part because this needs to be an inclusive and shared project.

osalt ka seetõttu, et see peaks olema kaasav ja ühine ettevõtmine.

Ma olen endiselt britt.

I am still British.

I am still European.

Olen endiselt eurooplane.

I am still a global citizen.

Olen endiselt maailmakodanik.

Nende jaoks meie hulgast, kes usuvad,

For those of us who believe

that our identities are not mutually exclusive,

et meie identiteedid ei ole üksteist välistavad,

meil tuleb üheskoos pingutada selle nimel,

we have to all work together

to ensure that globalization takes everyone with us

et globaliseerumine võtaks meid kõiki kaasa

and doesn't leave people behind.

ja ei jätaks kedagi maha.

Only then will we truly reconcile democracy and globalization.

Vaidnii on võimalik päriselt ühendada demokraatia ja globaliseerumine.

Thank you.

Aitäh!

(Applause)

(Aplaus)