Your words may predict your future mental health | Mariano Sigman

Translator: Aari Lemmik Reviewer: Kaisa-Kitri Niit

Tänu ajaloolistele ürikutele teame, kuidas vanad kreeklased riietusid,

We have historical records that allow us to know how the ancient Greeks dressed,

how they lived,

kuidas nad elasid,

how they fought ...

kuidas nad sõdisid,

aga kuidas nad mõtlesid?

but how did they think?

One natural idea is that the deepest aspects of human thought --

Peetakse iseenesestmõistetavaks, et inimmõtlemise põhiomadused

our ability to imagine,

nagu meie kujutlusvõime,

to be conscious,

võime olla teadlik,

to dream --

võime unistada,

have always been the same.

on sellisel kujul olnud alati olemas.

Another possibility

Samas on ka võimalik,

is that the social transformations that have shaped our culture

et sotsiaalsed muutused, mis on kujundanud meie kultuuri

on avaldanud mõju ka inimaju toimimise mehhanismidele?

may have also changed the structural columns of human thought.

We may all have different opinions about this.

Võime olla ses küsimuses erinevatel seisukohtadel.

Actually, it's a long-standing philosophical debate.

Tõtt-öelda on tegu ühe vana filosoofilise vaidlusega.

But is this question even amenable to science?

On see üldse teaduslikult uuritav teema?

Here I'd like to propose

Siinkohal teen ettepaneku,

that in the same way we can reconstruct how the ancient Greek cities looked

et samamoodi, nagu saab mõne säilinud kivitüki järgi öelda

millised nägid välja Vana-Kreeka linnad,

just based on a few bricks,

that the writings of a culture are the archaeological records,

on tollased kirjalikud ülestähendused kultuuri arheoloogiliseks varamuks,

the fossils, of human thought.

inimmõtlemise fossiilideks.

And in fact,

Juhtus aga nii,

doing some form of psychological analysis

et analüüsides vanimaid säilinud raamatuid psühholoogilisest aspektist

of some of the most ancient books of human culture,

Julian Jaynes came up in the '70s with a very wild and radical hypothesis:

püstitas Julian Jaynes 70ndatel väga raju ja radikaalse hüpoteesi:

that only 3,000 years ago,

vaid 3000 aastat tagasi elanud inimesi

humans were what today we would call schizophrenics.

võiks tänapäeva kriteeriumite alusel pidada skisofreenikuteks.

And he made this claim

Oma väidet põhjendas ta sellega,

based on the fact that the first humans described in these books

et nendes raamatutes kirjeldatud inimesed

käitusid sõltumata kultuurist ja geograafilisest asukohast

behaved consistently,

in different traditions and in different places of the world,

as if they were hearing and obeying voices

pidevalt nii, nagu oleksid nad kuulnud ja järginud hääli,

mida nad uskusid olevat jumalate või muusade hääled.

that they perceived as coming from the Gods,

or from the muses ...

Tänapäeval kutsutakse sellist mõtlemist hallutsineerimiseks.

what today we would call hallucinations.

And only then, as time went on,

Alles hiljem, aegamööda, tekkis arusaamine

they began to recognize that they were the creators,

et nad ise on nende häälte loojaks, et hääled on nende peas.

the owners of these inner voices.

Selle äratundmise varal sai inimesel tekkida sisekaemus,

And with this, they gained introspection:

võime mõelda omaenda mõtetest.

the ability to think about their own thoughts.

So Jaynes's theory is that consciousness,

Jaynesi teooria kohaselt on teadlikkus

at least in the way we perceive it today,

vähemalt sellisena, nagu me seda täna tajume,

where we feel that we are the pilots of our own existence --

kontrolli tunnetamine omaenese eksistentsi üle

is a quite recent cultural development.

on kultuurilises arengus üsna uus nähtus.

And this theory is quite spectacular,

Teooria iseenesest on märkimisväärne, aga sellega on üks mure:

but it has an obvious problem

which is that it's built on just a few and very specific examples.

see põhineb üksikutel ja väga spetsiifilistel näidetel.

Tekib küsimus, kas teooriat, mille kohasest enesest teadlikkus

So the question is whether the theory

that introspection built up in human history only about 3,000 years ago

hakkas inimestel kujunema vaid 3000 aastat tagasi,

can be examined in a quantitative and objective manner.

on võimalik uurida kvantitatiivsel ja objektiivsel meetodil.

And the problem of how to go about this is quite obvious.

Pole raske aru saada, milles seisneb selle küsimuse keerukus.

Ei olnud nii, et Platon lihtsalt ärkas ühel hommikul ja pani kirja:

It's not like Plato woke up one day and then he wrote,

"Hello, I'm Plato,

"Tere, mina olen Platon

and as of today, I have a fully introspective consciousness."

ja alates tänasest on mul täielikult väljakujunenud eneseteadvus "

(Laughter)

(Naer)

And this tells us actually what is the essence of the problem.

Selles ongi põhiline probleem.

We need to find the emergence of a concept that's never said.

Tuleb osata märgata nähtuse algeid, mida kunagi otseselt ei nimetada.

The word introspection does not appear a single time

Neis raamatutes, mida tahaksime analüüsida

ei kasutata kordagi sõna "eneseteadlikkus".

in the books we want to analyze.

So our way to solve this is to build the space of words.

Otsustasime selle probleemi lahendada nii, et panime kokku sõnapilve.

This is a huge space that contains all words

Tohutu sõnapilv sisaldab kõiki sõnu

in such a way that the distance between any two of them

nii et sõnade kaugus üksteisest

is indicative of how closely related they are.

peegeldab seda, kuivõrd seotud nad omavahel on.

So for instance,

Näiteks oleksid sõnad "koer ja "kass"

you want the words "dog" and "cat" to be very close together,

üksteisele üsna lähedal,

but the words "grapefruit" and "logarithm" to be very far away.

aga sõnad "greip" ja "logaritm" üksteisest väga kaugel.

And this has to be true for any two words within the space.

Kõik sõnad selles pilves asuvad sama põhimõtte järgi.

And there are different ways that we can construct the space of words.

Sõnapilve või kokku panna erineval viisil.

One is just asking the experts,

Üks võimalus on küsida ekspertidelt, nii nagu seda tehakse sõnastike puhul.

a bit like we do with dictionaries.

Another possibility

Teine võimalus on lähtuda lihtsast eeldusest,

is following the simple assumption that when two words are related,

et kui kaks sõna on omavahel seotud,

siis esinevad nad sageli koos samas lauses,

they tend to appear in the same sentences,

in the same paragraphs,

samas lõigus, samas dokumendis.

in the same documents,

more often than would be expected just by pure chance.

Sagedamini, kui seda lihtsalt juhuse tõttu võiks ette tulla.

Ja see lihtne hüpotees, see lihtne meetod

And this simple hypothesis,

this simple method,

with some computational tricks

mõne arvutusliku võtte abil, tulenevalt sellest,

that have to do with the fact

et tegu on väga keerulise ja mitmedimensioonilise pilvega,

that this is a very complex and high-dimensional space,

turns out to be quite effective.

on juhtumisi väga efektiivne.

Et te mõistaksite, kuidas see toimib näitan teile, mis tuleb välja

And just to give you a flavor of how well this works,

this is the result we get when we analyze this for some familiar words.

kui analüüsida selle meetodiga hulka tavalisi sõnu.

And you can see first

Esmalt torkab silma,

that words automatically organize into semantic neighborhoods.

et sõnad paigutuvad automaatselt tähenduselt lähedaste sõnade naabrusse.

So you get the fruits, the body parts,

Ühes kohas on puuviljad, kehaosad, arvutijupid, teaduslikud terminid jne.

the computer parts, the scientific terms and so on.

Valemi abil näeme, et kontseptsioonid paiknevad hierarhiliselt.

The algorithm also identifies that we organize concepts in a hierarchy.

So for instance,

Näiteks on siin teaduslikud terminid jagatud kahte alarühma:

you can see that the scientific terms break down into two subcategories

of the astronomic and the physics terms.

astronoomia- ja füüsikaterminiteks.

And then there are very fine things.

Ja mõned jaotused on päris peened.

For instance, the word astronomy,

Näiteks sõna "astronoomia"

which seems a bit bizarre where it is,

mis paistab asuvat imelikus kohas,

is actually exactly where it should be,

on tegelikult täpselt õiges kohas,

between what it is,

asudes teaduse ja selle uurimisobjektiks olevate astronoomiliste nähtuste vahel.

an actual science,

and between what it describes,

the astronomical terms.

Neid sõnu võikski siin uurima jäädagi.

And we could go on and on with this.

Actually, if you stare at this for a while,

Kui seda pilti siin mõnda aega vaadata ja juhuslikke sõnu kõrvutada,

and you just build random trajectories,

tekib tunne nagu kirjutaks luuletust.

you will see that it actually feels a bit like doing poetry.

Nii see umbes ongi,

And this is because, in a way,

walking in this space is like walking in the mind.

sest sõnapilve uurimine on justkui jalutuskäik oma peas.

Ja viimaks veel see,

And the last thing

is that this algorithm also identifies what are our intuitions,

et see algoritm suudab näha ka meie sisetunnet selle kohta

of which words should lead in the neighborhood of introspection.

millised sõnad peaksid meid suunama sisekaemuse juurde.

So for instance,

Näiteks sellised sõnad nagu

words such as "self," "guilt," "reason," "emotion,"

"mina", "süütunne", "mõistus", "emotsioon"

are very close to "introspection,"

asuvad sisekaemusele väga lähedal.

but other words,

Samas aga sellised sõnad nagu "punane", "jalgpall", "küünal" ja "banaan"

such as "red," "football," "candle," "banana,"

are just very far away.

asuvad sellest väga kaugel.

Kui oleme saanud valmis selle sõnapilve,

And so once we've built the space,

the question of the history of introspection,

võtab küsimus eneseteadvuse tekkimise ajaloost

or of the history of any concept

või ükskõik millise teise nähtuse ajaloost

mis tundus enne abstraktne ja ebaselge,

which before could seem abstract and somehow vague,

becomes concrete --

hoopis konkreetsema kuju

becomes amenable to quantitative science.

ja seda on võimalik uurida kvantitatiivsete teaduslike meetoditega.

All that we have to do is take the books,

Selleks pole vaja teha muud,

kui võtta raamatud, need ära digitaliseerida

we digitize them,

and we take this stream of words as a trajectory

ja suunata kogu sõnavoog sinna pilve

and project them into the space,

and then we ask whether this trajectory spends significant time

ning vaadata, kas üks või teine sõna

hakkab järjekindlalt lähenema eneseteadvusega seotud mõistetele.

circling closely to the concept of introspection.

And with this,

Nii sai analüüsida eneseteadvuse teket Vana-Kreeta kultuuris,

we could analyze the history of introspection

in the ancient Greek tradition,

mille kohta olid olemas parimad kirjalikud tõendid.

for which we have the best available written record.

So what we did is we took all the books --

Niisiis võtsimegi ette kõik need raamatud,

we just ordered them by time --

panime need vanuse järgi ritta,

for each book we take the words

ja suunasime raamatutest kogutud sõnad sinna sõnapilve

and we project them to the space,

and then we ask for each word how close it is to introspection,

ja uurisime, kui lähedal iga sõna paikneb eneseteadvusele

ning arvutasime välja keskmise.

and we just average that.

And then we ask whether, as time goes on and on,

Oli selge, et aja edenedes liikus ka raamatute sisu

these books get closer, and closer and closer

aina lähemale ja lähemale eneseteadvuse kontseptsioonile.

to the concept of introspection.

And this is exactly what happens in the ancient Greek tradition.

Vana-Kreeka kultuuris

see täpselt nii juhtuski.

So you can see that for the oldest books in the Homeric tradition,

Selgus, et vanimate

Homerose stiilis raamatute seas

there is a small increase with books getting closer to introspection.

oli vähehaaval rohkem neid,

mis lähenesid eneseteadvusele.

But about four centuries before Christ,

Aga umbes neli sajandit enne Kristust

this starts ramping up very rapidly to an almost five-fold increase

hakkas väga kiirelt, viiekordses tempos

suurenema nende raamatute hulk,

of books getting closer, and closer and closer

mis olid üha lähemal ja lähemal

to the concept of introspection.

eneseteadvuse kontseptsioonile.

And one of the nice things about this

Mis mulle väga meeldib selle meetodi juures

is that now we can ask

on see, et nüüd on võimalik uurida,

whether this is also true in a different, independent tradition.

kas see peab paika ka teistes, täiesti erinevates traditsioonides.

So we just ran this same analysis on the Judeo-Christian tradition,

Hiljuti analüüsisime sama meetodiga judeo-kristliku traditsiooni

and we got virtually the same pattern.

ja saime seal põhimõtteliselt täpselt samasuguse tulemuse.

Again, you see a small increase for the oldest books in the Old Testament,

Samuti on siin esialgu väike tõus Vana Testamendi vanemates raamatutes,

and then it increases much more rapidly

mis hakkab aga väga kiiresti kasvama

in the new books of the New Testament.

Uue Testamendi uuemates raamatutes.

And then we get the peak of introspection

Eneseteadvuse kõige ilmsem väljendus

in "The Confessions of Saint Augustine,"

on Püha Augustinuse Pihtimused 4. sajandil peale Kristust.

about four centuries after Christ.

And this was very important,

See oli aga väga oluline,

because Saint Augustine had been recognized by scholars,

kuna Püha Augustinust tunnustasid

nii õpetlased, filoloogid kui ka ajaloolased

philologists, historians,

as one of the founders of introspection.

kui sisekaemuse üht rajajat.

On neidki, kes peavad teda kaasaegse psühholoogia isaks.

Actually, some believe him to be the father of modern psychology.

Nii et meie algoritm

So our algorithm,

which has the virtue of being quantitative,

mille tugevuseks kvantitatiivne ja objektiivne analüüs

of being objective,

ja loomulikult ka üliväike ajakulu -

and of course of being extremely fast --

andmetöötlus võtab vaid sekundi murdosa,

it just runs in a fraction of a second --

can capture some of the most important conclusions

on võimeline tooma välja kauaaegse uurimistöö põhjapanevaid järeldusi.

of this long tradition of investigation.

Selles peitubki teaduse ilu:

And this is in a way one of the beauties of science,

which is that now this idea can be translated

nüüd saab sama meetodit kohandada

ja kasutada ka väga paljudes teistes valdkondades.

and generalized to a whole lot of different domains.

So in the same way that we asked about the past of human consciousness,

Samuti nagu me uurisime inimeste eneseteadvuse kujunemise minevikku,

maybe the most challenging question we can pose to ourselves

oleks järgmiseks väga põnev küsida,

is whether this can tell us something about the future of our own consciousness.

kas saab leitud info põhjal teha ennustusi ka eneseteadvuse tuleviku kohta?

To put it more precisely,

Konkreetsemalt öeldes,

whether the words we say today

kas täna öeldud sõnad ütlevad midagi selle kohta,

can tell us something of where our minds will be in a few days,

mis sünnib meie teadvuses mõne päeva, mõne kuu või mõne aasta pärast.

in a few months

or a few years from now.

And in the same way many of us are now wearing sensors

Samuti nagu paljud meist kasutavad erinevaid sensoreid,

that detect our heart rate,

et mõõta pulssi, hingamist, geene

our respiration,

our genes,

on the hopes that this may help us prevent diseases,

lootuses, et nii on võimalik ennetada haigusi,

we can ask whether monitoring and analyzing the words we speak,

võiks ju küsida, kas kasutatavate sõnade kaardistamine ja analüüs,

we tweet, we email, we write,

meie jutu, tviitide, meilide, kirjade sisu,

can tell us ahead of time whether something may go wrong with our minds.

võiks ennustada seda, kas meie peas hakkab midagi viltu minema.

Koos kolleeg Guillermo Cecchiga,

And with Guillermo Cecchi,

who has been my brother in this adventure,

kes on olnud mulle kui vennaks sel avastusretkel,

we took on this task.

asusime asja uurima.

Esmalt analüüsisime 34 nelja noore inimese kõne salvestusi,

And we did so by analyzing the recorded speech of 34 young people

who were at a high risk of developing schizophrenia.

kel oli tuvastatud kõrge risk haigestuda skisofreeniasse.

And so what we did is, we measured speech at day one,

Tegime seda nii, et uuringu alguses analüüsisime kõnenäiteid

and then we asked whether the properties of the speech could predict,

ja püüdsime selgitada välja, millised kõne omadused võiksid ennustada,

within a window of almost three years,

kas kolme aasta pärast

on kujunenud välja psühhoos.

the future development of psychosis.

But despite our hopes,

Kuigi lootsime väga tulemusi saavutada,

we got failure after failure.

ei tulnud ega tulnud midagi välja.

Semantiliselt ei kogunenud piisavalt infot,

There was just not enough information in semantics

et teha ennustusi mõtlemise struktuuri kohta tulevikus.

to predict the future organization of the mind.

It was good enough

Meetod oli piisavalt tõhus selleks,

et eristada skisofreenikute gruppi kontrollgrupist,

to distinguish between a group of schizophrenics and a control group,

veidi sarnaselt sellega, mida tegime ajalooliste tekstidega,

a bit like we had done for the ancient texts,

aga sellega ei olnud võimalik ennustada vaimuhaiguse ilmnemist tulevikus.

but not to predict the future onset of psychosis.

Aga siis tuli meile mõte,

But then we realized

that maybe the most important thing was not so much what they were saying,

et äkki ei olegi kõige olulisem see, mida need inimesed ütlesid,

vaid hoopis see, kuidas nad seda ütlesid.

but how they were saying it.

More specifically,

Täpsemalt öeldes,

it was not in which semantic neighborhoods the words were,

kõige olulisem ei olnud mitte sõnade semantiline asukoht vaid see

but how far and fast they jumped

kui kaugele ja kiiresti hüplesid sõnad

from one semantic neighborhood to the other one.

erinevate semantiliste gruppide vahel.

Kui hakkasime mõõtmisel kasutama nähtust,

And so we came up with this measure,

mida nimetatakse semantiliseks koherentsiks,

which we termed semantic coherence,

which essentially measures the persistence of speech within one semantic topic,

mis mõõdab kõne püsimist ühe semantilise teema piires.

ühes semantilise kategooria raames.

within one semantic category.

And it turned out to be that for this group of 34 people,

Ja tuli välja, et 34 inimese grupis

suutis semantilise koherentsi meetod ennustada 100% täpsusega

the algorithm based on semantic coherence could predict,

with 100 percent accuracy,

who developed psychosis and who will not.

kellel areneb välja psühhoos ja kel mitte.

And this was something that could not be achieved --

Midagi sellist, isegi ligilähedast, ei olnud varasemalt saavutatud

not even close --

ühegi teise kliinilise meetodiga.

with all the other existing clinical measures.

Ja ma mäletan väga elavalt, et kui ma selle teema kallal töötasin,

And I remember vividly, while I was working on this,

istusin oma arvuti taga

I was sitting at my computer

ja nägin äkki hulgaliselt tviite Pololt.

and I saw a bunch of tweets by Polo --

Polo oli olnud mu esimene üliõpilane kunagi Buenos Aireses,

Polo had been my first student back in Buenos Aires,

sel ajal elas ta New Yorgis.

and at the time he was living in New York.

Ja neis tviitides oli midagi kummalist -

And there was something in this tweets --

ma ei suutnud täpselt öelda, mis see oli, sest midagi konkreetset ei olnud

I could not tell exactly what because nothing was said explicitly --

aga mul oli tugev eelaimdus,

but I got this strong hunch,

this strong intuition, that something was going wrong.

väga kindel sisetunne, et midagi on valesti.

Haarasin toru ja helistasin Polole

So I picked up the phone, and I called Polo,

kellega tõepoolest oli midagi lahti.

and in fact he was not feeling well.

And this simple fact,

Üks lihtne asi,

that reading in between the lines,

midagi, mis tuli välja ridade vahelt,

I could sense, through words, his feelings,

mida ma tunnetasin tema sõnades ja tema tunnetes,

võimaldas väga lihtsalt, aga tõhusalt abi pakkuda.

was a simple, but very effective way to help.

What I tell you today

Mida tahan teile täna öelda,

on see, et peaaegu on juba õnnestunud leida viis,

is that we're getting close to understanding

kuidas oleks võimalik see kõhutunne, mis meil kõigil on olemas,

how we can convert this intuition that we all have,

mida oleme kõik kogenud,

that we all share,

into an algorithm.

üheks valemiks.

Ja kui meil see õnnestub,

And in doing so,

we may be seeing in the future a very different form of mental health,

siis võime ehk tulevikus vaimse tervise probleemidele hoopis teisiti läheneda,

based on objective, quantitative and automated analysis

osates objektiivselt, kvantitatiivselt ja automaatselt analüüsida

of the words we write,

sõnu, mida me kirjutame või mida ütleme.

of the words we say.

Gracias.

Gracias.

(Applause)

(Aplaus)