Embrace the Shake | Phil Hansen | TED Talks

Translator: Joseph Geni Reviewer: Morton Bast

Translator: Jelena Ivanova Reviewer: Aari Lemmik

So, when I was in art school,

Siis kui õppisin kunstikoolis,

I developed a shake in my hand,

tekkis mul kätesse värin.

and this was the straightest line I could draw.

Kõige sirgem joon, mis mul välja tuli, oli selline.

Now in hindsight, it was actually good for some things,

Tagantjärele vaadates oli see mõnikord isegi abiks.

like mixing a can of paint or shaking a Polaroid,

Näiteks selleks, et segada purgis värvi või raputada Polaroidi,

but at the time this was really doomsday.

aga toona tundus, et maailma lõpp on käes.

This was the destruction of my dream of becoming an artist.

Purunes minu unistus saada kunstnikuks.

The shake developed out of, really,

Värin tekkis sellest, kui ma ülima

a single-minded pursuit of pointillism,

järjekindlusega praktiseerisin puäntillismi

just years of making tiny, tiny dots.

ja joonistasin aastaid imepisikesi täpikesi.

And eventually these dots went from being perfectly round

Ajapikku muutusid need täiuslikult ümarad täpikesed

to looking more like tadpoles, because of the shake.

kätevärina tõttu rohkem nagu konnakulleste sarnaseks.

So to compensate, I'd hold the pen tighter,

Värina vältimiseks püüdsin pliiatsit tugevamini käes hoida,

and this progressively made the shake worse,

aga see tegi asja ainult hullemaks.

so I'd hold the pen tighter still.

Niisiis pigistasin pliiatsit veelgi kõvemini.

And this became a vicious cycle that ended up

Tekkis justkui nõiaring, mille tulemuseks

causing so much pain and joint issues,

oli säärane valu ja liigeseprobleemid,

I had trouble holding anything.

et ma ei suutnud enam üldse midagi käes hoida.

And after spending all my life wanting to do art,

Olgugi, et olin alati tahtnud tegeleda kunstiga,

I left art school, and then I left art completely.

jätsin kunstikooli pooleli ja lõpetasin ka kunstiga tegelemise.

But after a few years, I just couldn't stay away from art,

Läks mõõda paar aastat ja ma sain aru, et ei suuda kunstita elada.

and I decided to go to a neurologist about the shake

Otsustasin minna oma värinaga neuroloogi juurde.

and discovered I had permanent nerve damage.

Selgus, et mul on pöördumatu närvikahjustus.

And he actually took one look at my squiggly line,

Arst heitis põgusa pilgu minu sakilisele joonele

and said, "Well, why don't you just embrace the shake?"

ja küsis: "Aga mis takistab sul pöörata see värin enda kasuks?"

So I did. I went home, I grabbed a pencil,

Nii ma siis tegingi. Läksin koju, haarasin pliiatsi

and I just started letting my hand shake and shake.

ja lihtsalt lasin oma käel väriseda.

I was making all these scribble pictures.

Tegin sakilise joonega igasuguseid pilte.

And even though it wasn't the kind of art

Ja isegi kui see polnud päris minu stiil,

that I was ultimately passionate about, it felt great.

oli kohutavalt hea tunne midagi teha.

And more importantly, once I embraced the shake,

Aga mis veel olulisem -- taipasin, et kui panen käte värisemise

I realized I could still make art.

enda kasuks tööle, suudan ikkagi luua kunsti.

I just had to find a different approach

Tuli lihtsalt leida teistsugune lähenemisviis,

to making the art that I wanted.

et teha sellist kunsti, nagu mulle meeldib.

Now, I still enjoyed the fragmentation of pointillism,

Mulle meeldis endiselt puäntillismi fragmendirikkus,

seeing these little tiny dots come together

see, kuidas need pisikesed täpikesed sulavad kokku

to make this unified whole.

ühtseks tervikuks.

So I began experimenting with other ways to fragment images

Hakkasin katsetama, kuidas veel saaksin fragmentidest pilte luua nõnda,

where the shake wouldn't affect the work,

et kätevärin ei mõjutaks lõpptulemust.

like dipping my feet in paint and walking on a canvas,

Näiteks tegin jalad värviseks ning kõndisin lõuendil

or, in a 3D structure consisting of two-by-fours,

või põletasin saelaudadest konstruktsioonile

creating a 2D image by burning it with a blowtorch.

leegiheitjaga pildi.

I discovered that, if I worked on a larger scale and with bigger materials,

Avastasin, et suuremate pindade ja materjalidega töötades,

my hand really wouldn't hurt,

ei olegi mu käsi eriti valus

and after having gone from a single approach to art,

Kui varem nägin kunsti vaid ühest vaatenurgast

I ended up having an approach to creativity

siis nüüd jõudsin loova lähenemiseni,

that completely changed my artistic horizons.

mis muutis täielikult minu kui kunstniku perspektiive.

This was the first time I'd encountered this idea

Just siis mõistsin esmakordselt,

that embracing a limitation could actually drive creativity.

et piirangute enda kasuks pööramine võibki olla loovuse käivitajaks.

At the time, I was finishing up school,

Tollal olin just kooli lõpetamas

and I was so excited to get a real job and finally afford new art supplies.

ja ootasin väga, et hakkan käima tööl ja saan lõpuks endale lubada uusi kunstitarbed.

I had this horrible little set of tools, and I felt like

Mu olemasolev varustus oli äärmiselt vilets, olin kindel

I could do so much more with the supplies

et minu tööd oleks oluliselt paremad, kui mul oleksid

I thought an artist was supposed to have.

sellised kunstitarbed nagu ühel tõelisel kunstnikul.

I actually didn't even have a regular pair of scissors.

Tegelikult ei olnud mul isegi korralikke kääre.

I was using these metal shears until I stole a pair

Kasutasin mingisuguseid plekikääre, kuni varastasin

from the office that I worked at.

tööjuurest ühed käärid.

So I got out of school, I got a job, I got a paycheck,

Kool saigi läbi, leidsin töö ja peale esimest palgpäeva

I got myself to the art store,

suundusin otsejoones kunstitarvete poodi

and I just went nuts buying supplies.

ja kaotasin seal igasuguse mõõdutunde.

And then when I got home, I sat down

Poest koju jõudes istusin maha

and I set myself to task to really try to create something

ning otsustasin kindlalt, et ma püüan luua midagi,

just completely outside of the box.

mis oleks täiesti kastist väljas.

But I sat there for hours, and nothing came to mind.

Nii ma siis istusin tunde, aga ühtegi mõtet ei tulnud pähe.

The same thing the next day, and then the next,

Ei tulnud ka järgmisel ega ülejärgmisel päeval.

quickly slipping into a creative slump.

Üsna pea langesin loomingulisse kriisi.

And I was in a dark place for a long time, unable to create.

Olin seal pimedas augus päris pikalt, suutmata mitte midagi luua.

And it didn't make any sense, because I was finally able

Täiesti totter situatsioon, sest nüüd, kui võisin endale kunstiga tegelemist lubada,

to support my art, and yet I was creatively blank.

ei tulnud mul üldse vaimu peale.

But as I searched around in the darkness,

Kui ma seal siis pimeduses kobasin,

I realized I was actually paralyzed by all of the choices

taipasin, et mind oli halvanud valikuvõimaluste rohkus,

that I never had before.

mida mul kunagi varem polnud olnud.

And it was then that I thought back to my jittery hands.

Sel hetkel meenusid mulle mu närvilised käed.

Embrace the shake.

Pööra värin enda kasuks.

And I realized, if I ever wanted my creativity back,

Sain aru, et kui ma tahan oma loovust tagasi saada,

I had to quit trying so hard to think outside of the box

pean lõpetama pingutamise väljaspool kasti mõtlemise nimel

and get back into it.

ja minema hoopis kasti sisse tagasi.

I wondered, could you become more creative, then,

Äkki pääseks loovus valla just siis,

by looking for limitations?

kui vaadata otsa oma piirangutele?

What if I could only create with a dollar's worth of supplies?

Mida suudaksin luua siis, kui mul oleks vaid dollari eest vahendeid?

At this point, I was spending a lot of my evenings in --

Tollal möödusid mu õhtud sageli --

well, I guess I still spend a lot of my evenings in Starbucks —

no ausalt öeldes on see ka praegu nii - Starbucksis.

but I know you can ask for an extra cup if you want one,

Tean, et sealt võib paluda lisatopsi, kui soovi on,

so I decided to ask for 50.

ja ma otsustasin paluda 50 topsi.

Surprisingly, they just handed them right over,

Oma üllatuseks saingi need topsid

and then with some pencils I already had,

ja siis, kasutades pliiatseid, mis mul oli,

I made this project for only 80 cents.

tegin vaid 80-sendise eelarvega valmis sellise asja.

It really became a moment of clarification for me

Mind tabas äratundmine:

that we need to first be limited

esmalt vajamegi piiranguid, sest vaid nii saame

in order to become limitless.

piiritu tegevusvabaduse.

I took this approach of thinking inside the box

Katsetasin seda kasti sees mõtlemise filosoofiat

to my canvas, and wondered what if, instead of

ka oma lõuenditel. Mis oleks, kui lõuendile maalimise asemel

painting on a canvas, I could only paint on my chest?

maaliksin oma kehale?

So I painted 30 images, one layer at a time,

Nõnda maalisingi rinnale 30 pilti, üks kiht korraga,

one on top of another,

üksteise peale.

with each picture representing an influence in my life.

Igal pildil kujutasin midagi, mis mind oli elus mõjutanud.

Or what if, instead of painting with a brush,

Mis aga oleks, kui pintsliga maalimise asemel,

I could only paint with karate chops? (Laughter)

kasutaksin vaid karatelööke? (naer)

So I'd dip my hands in paint,

Kastsingi oma käed värvi sisse

and I just attacked the canvas,

ja lihtsalt ründasin lõuendit.

and I actually hit so hard that I bruised a joint in my pinkie

Juhtumisi lõin nii kõvasti, et nikastasin ära oma väikese sõrme

and it was stuck straight for a couple of weeks.

nii et see ei andnud mitu nädalat painduma.

(Laughter) (Applause)

(naer, aplaus)

Or, what if instead of relying on myself,

Või mis oleks, kui selle asemel, et vaid iseendale loota

I had to rely on other people

usaldaksin oma kunstitöö

to create the content for the art?

hoopis teiste inimeste kätesse?

So for six days, I lived in front of a webcam.

Nõnda elasingi 6 päeva veebikaamera silma all.

I slept on the floor and I ate takeout,

Magasin põrandal ja sõin kohaletellitud toitu

and I asked people to call me and share a story with me

ning palusin, et inimesed helistaksid mulle ja

about a life-changing moment.

räägiksid mõnest seigast, mis muutis nende elu.

Their stories became the art

Nende lugudest sündis kunstiteos,

as I wrote them onto the revolving canvas.

sest kandsin lood pöörlevale lõuendile.

(Applause)

(aplaus)

Or what if instead of making art to display,

Või mis oleks, kui teha kunsti mitte näitamiseks,

I had to destroy it?

vaid hävitamiseks?

This seemed like the ultimate limitation,

See tundus olevat piirangute tipp:

being an artist without art.

olla kunstnik ilma kunstita.

This destruction idea turned into a yearlong project

Hävitamise ideest kasvas välja aastapikkune projekt,

that I called Goodbye Art,

millele panin nimeks "Hüvasti, kunst!".

where each and every piece of art had to be destroyed after its creation.

Iga kunstiteos tuli pärast valmimist hävitada.

In the beginning of Goodbye Art, I focused on

Projekti "Hüvasti, kunst!" alguses võtsin eesmärgiks

forced destruction, like this image of Jimi Hendrix,

taiese hävitamise jõumeetodil, nagu selle Jimi Hendrixi kujutise puhul,

made with over 7,000 matches.

mis oli tehtud rohkem kui 7000 tikust.

(Laughter)

(naer)

Then I opened it up to creating art that was destroyed naturally.

Seejärel tuli mulle mõte luua teosed, mis hävineksid iseenesest.

I looked for temporary materials,

Proovisin leida materjale, mis ei kestaks kaua,

like spitting out food --

nagu väljasülitatud toit,

(Laughter) —

(naer)

sidewalk chalk

kriidijoonistused asfaldil

and even frozen wine.

ja isegi külmutatud vein.

The last iteration of destruction

Viimases hävitamisteoses proovisin luua midagi sellist,

was to try to produce something that didn't actually exist in the first place.

mida tegelikult ei ole olemas olnudki.

So I organized candles on a table, I lit them, and then blew them out,

Selleks paigutasin ma lauale küünlad, panin need põlema ja puhusin ära.

then repeated this process over and over with the same set of candles,

Tegin seda samade küünaldega mitmeid kordi

then assembled the videos into the larger image.

ning monteerisin kõik need videod kokku üheks suureks kujutiseks.

So the end image was never visible as a physical whole.

Seega ei olnud lõplikku kujutist füüsiliselt kunagi eksisteerinud

It was destroyed before it ever existed.

Kujutis hävitati enne, kui ta sündis.

In the course of this Goodbye Art series,

Projekti "Hüvasti, kunst!" raames

I created 23 different pieces

sündis 23 teost,

with nothing left to physically display.

siiski pole neist näitamiseks alles ühtegi.

What I thought would be the ultimate limitation

See, mida pidasin ületamatuks piiranguks,

actually turned out to be the ultimate liberation,

osutus tegelikult suurimaks vabanemiseks,

as each time I created,

kuna iga kord, kui oli sündinud kunstiteos,

the destruction brought me back to a neutral place

tõi selle hävitamine mind tagasi neutraalsele pinnale,

where I felt refreshed and ready to start the next project.

kus tundsin end taas värskena ja valmis alustama uut projekti.

It did not happen overnight.

See ei juhtunud aga üleöö.

There were times when my projects failed to get off the ground,

Tuli ette sedagi, et minu projektid ebaõnnestusid,

or, even worse, after spending tons of time on them

või mis veelgi hullem, kulutasin neile meeletult aega

the end image was kind of embarrassing.

ja lõpptulemus oli lihtsalt piinlik.

But having committed to the process, I continued on,

Kuna uskusin sellesse protsessi, ei jätnud ma asja katki

and something really surprising came out of this.

ja lõpuks viis see täiesti üllatava tulemuseni.

As I destroyed each project,

Iga teose hävitamine

I was learning to let go,

õpetas mind lahti laskma.

let go of outcomes, let go of failures,

Laskma lahti saavutustest, ebaõnnestumistest

and let go of imperfections.

ja vajakajäämistest.

And in return, I found a process of creating art

Vastutasuks avastasin, et loomisprotsess

that's perpetual and unencumbered by results.

on igavene ja seda ei takista ootused lõpptulemusele.

I found myself in a state of constant creation,

Avastasin, et olen pidevas loomehoos,

thinking only of what's next

mõtlen kogu aeg, mida võiks järgmiseks ette võtta.

and coming up with more ideas than ever.

ja mul on meeletult igasuguseid ideid.

When I think back to my three years away from art,

Kui mõtlen nüüd tagasi nendele 3 aastale ilma kunstita,

away from my dream, just going through the motions,

eemal oma unistusest, lihtsalt päevi tuulde lastes

instead of trying to find a different way to continue that dream,

selle asemel, et otsida alternatiive oma unistuste elluviimiseks,

I just quit, I gave up.

jätsin kõik sinnapaika ja andsin alla.

And what if I didn't embrace the shake?

Aga kui ma ei oleks kätevärinat enda kasuks pööranud?

Because embracing the shake for me

Sest värina omaksvõtmine ei puudutanud vaid

wasn't just about art and having art skills.

kunstiloomingut ja - oskusi.

It turned out to be about life, and having life skills.

Nagu selgus, oli küsimus elus endas ja oskuses elada.

Because ultimately, most of what we do

Sest kokkuvõttes toimub enamus meie elust

takes place here, inside the box, with limited resources.

just siinsamas, kasti sees, piiratud ressursside tingimustes.

Learning to be creative within the confines of our limitations

Kui õpime olema loovad oma võimaluste piires,

is the best hope we have to transform ourselves

võib juhtuda, et suudame muuta iseennast

and, collectively, transform our world.

ning üheskoos muuta ka maailma.

Looking at limitations as a source of creativity

Suhtudes piirangutesse kui loovuse allikasse,

changed the course of my life.

muutsin ma oma elu kulgu.

Now, when I run into a barrier

Kui praegu satub mu teele mõni takistus

or I find myself creatively stumped,

või kui satun loomingulisesse kriisi,

I sometimes still struggle,

siis võib mul olla küll raske,

but I continue to show up for the process

aga ma jätkan tegutsemist

and try to remind myself of the possibilities,

ja püüan leida võimalusi edasiminekuks,

like using hundreds of real, live worms to make an image,

näiteks teen pildi mitmest sajast elavast tõugust

using a pushpin to tattoo a banana,

või tätoveerin knopkaga banaani,

or painting a picture with hamburger grease.

või maalin praadimisõliga ühe pildi.

(Laughter)

(naer)

One of my most recent endeavors

Üks minu viimastest ettevõtmistest on see,

is to try to translate the habits of creativity that I've learned

et püüan oma loova mõtlemise harjumused vormistada kuidagi nii,

into something others can replicate.

et ka teised saaksid seda järele teha.

Limitations may be the most unlikely of places

Piirangud on ehk viimane asi,

to harness creativity, but perhaps

mida loovuse käivitamiseks kasutatakse, aga võib-olla on see

one of the best ways to get ourselves out of ruts,

üks parimaid võimalusi, kuidas end rutiinist lahti raputada,

rethink categories and challenge accepted norms.

senised kategooriad ümberhinnata ja astuda vastu üldtunnustatud normidele.

And instead of telling each other to seize the day,

Ja selle asemel, et rääkida teineteisele, et on vaja püüda hetke,

maybe we can remind ourselves every day

võiksime endale igapäevaselt meelde tuletada,

to seize the limitation.

et püüda tuleks hoopis oma piirangut.

Thank you.

Aitäh.

(Applause)

(aplaus)